Mäletad, kuidas ma teisipäeval suvesoojuses ametlikku sügise algust tervitasin- endal seljas lühikesed püksid, paljad varbad sandaalides ja aknad-uksed pärani valla. Mul on nüüd endal tunne, et sellest peab olema küll juba vähemalt mitu nädalat möödunud. On nii uskumatu, et sellel samal nädalal istun ma nüüd hoopiski diivaninurgas, kapi kõige kõrgemalt riiulilt alla võetud pleedi sees, jalas sokid ja seljas soe kampsik- ja kirjutan jällegi sügisest. Ainult, et seekord hoopis teistsugusest sügisest. Sellisest, mil taevas on hommikust õhtuni madal ja tinahall, vihm trummeldab katusekividel ja aknaklaasidel ning tuuleiilid räsivad halastamatult viimaste valgete õitega roosipõõsast. Õhtuks katab maad lagunenud roosiõite nukker vaip ja suvest on järgi jäänud vaid mälestus.
Need kaks oliivipuud, mis neljapäeval veel kasvumaja ees suvitasid, kolisid laupäeva hommikul igaks juhuks kasvuhoonesse, tuule-, külma- ja vihmavarju.
Kuni neljapäevani oleks võinud vabalt eeldada, et me elame kuskil lõunamaal, palmide all, kus aastaringselt päikesekiired juukseid pleegitavad ja aastaaegadest ning nende vaheldumisest ei tea keegi midagi. Sellest, et sügis on tegelikult juba ukse taha jõudnud, andsid märku vaid kalender ja ilmateade, mis sel korral ei eksinudki. Lubati, et nädala alguse 30kraadisest suvesoojast on nädala lõpuks järgi vaid mälestus ja nii ka läks. Täna on pühapäev ja temperatuurid pole 8st kõrgemale küündinud. Suvi sai nii järsult otsa, et keegi ei jõudnud talle lehvitadagi.
Täpselt nii see hooaja vahetus meil siin kulgeb. Ma oleksin pidanud juba teadma, selliseid aastaid on siin varemgi olnud. Ei ole pikka ilusat kuldset sügist, mil saaks värviliste puuderivide all jalutada, mahalangenud lehtedes sahistada ja kastaneid korjata. Pihlakad valmivad siin augusti keskel suvesoojuses, neil pole sügisega mingit pistmist. Seenelkäikude ajal sajab reeglina pigem alati vihma ja kaselehtede kolletumist märkad alles siis, kui need on kõik juba puude all maas.
Siin tuleb sügis äkki, astub sisse uksele koputamata. Kõigepealt muutuvad hommikud jahedaks aga päevased temperatuurid küündivad ikka veel juulikuiste lähedale. Ja siis ühtäkki- peaaegu üleöö- on hommikud juba nii külmad, et paljaste varvastega ei jõua magamistoa uksestki kaugemale. Päevased temperatuurid langevad korraga vähemalt 20 kraadi ja järsku on vaja lisaks pleedile ja küünaldele ja teevarudele üles otsida ka sügissaapad ja kummikud ja suvekleite passib kanda vaid koos soojade sukkade ja villaste kampsunitega.
Ma jäin oma saabaste ja kampsunitega vist päeva või kaks hiljaks, sest selle esimese halli sügispäeva õhtuks, oli mul kurk valus. Tere külmetushaigus. Kuigi ma tol päeval üritasin end veel veenda, et mu kurguvalu on mu sügiseootuse kujutlustevili, siis õhtuks oli selge, et üles on vaja otsida meepurk ja islandi sambliku tee pakk. Laupäeva hommikul suundusin igaks juhuks ka apteegi ukse taha, sest ühtäkki ei saanud ma ilma taskurätikupakita teise tuppagi minna ja magamisest ei tulnud ka midagi välja. Kuna mul palavikku pole ja arvestades kõiki neid temperatuurikõikumisi, siis ma olen üpris veendunud, et mind niitis jalust lihtsalt harilik külmetus ja mitte mingi muu haigus.
Nüüd on kolm päeva hommikust õhtuni vihma kallanud. Õues on külm ja märg ja nii sügis kui veel olla saab. Aga osake minust rõõmustab. See osa, mis kurku ei valuta ja nina ei nuuska. Rõõmustab sellepärast, et mul oli juba ammu sügise tunne hinge pugenud; rõõmustab, sest kolmest kuumalainekuust mulle täiesti piisab; rõõmustab, sest ma tunnen end paremini sallis ja kampsunis kui suvekleidis. Osake minust rõõmustab looduse pärast, sest siin ei olnud sadanud mitu kuud järjest. Olgugi, et soojust enam pole, vähemalt on nüüd vett. Muru meie õuel hakkab juba esimesi rohelisi taastumismärke näitama ja metsavaade, mis hakkas ebatavaliselt longu vajuma ja pruuniks muutuma, tundub olevat jõudu kogunud.
No comments:
Post a Comment