Ülevalt mägedest alla saanud, olime oma saare ringiga poole peale jõudnud. Lõunast hakkasime nüüd sõitma mööda saare läänekallast üles poole, kus ootasid meid rannad ja palmid ja.... delfiinid.
See kahe ja poole tunnine paadimatk India ookeanis oli kõige turistikam aktsioon me puhkusereisil. Aga delfiinide nägemine nende loomulikus elukeskkonnas oli seda ikka vist täiega väärt.
Tegelikult nägime me paadireisi alguses ka ühte sinivaala, mis oli veelgi tähalepanuväärsem osa sellest paadisõidust. Aga sellest ei ole meil kahjuks ühtki fotojäädvustust, sest erinevalt lõbustusparkidest või hollywoodi filmidest, siis vaalad tegelikult ookeanides elades ei hüppa harilikult veest välja, pall ninal või midagi muud sellist. Vaala olemasolust annab märku vaid aeg-ajalt pinnale ilmuv seljakontuur ja saba ja veepursked (tänu nendele me seda vaala üldse märkasimegi), kui nad üles vee peale hingama tõusevad. Seejärel sukelduvad nad nii umbes 15 minutiks vee alla, nii et neid jälgides peab olema hästi kannatlik. Lisaks jäävad sellised turistipaadid alati vähemalt 300 meetri kaugusele loomast, et teda mitte häirida, nii et nii kaugelt on teda üsna raske jälgida. Veel võimatum on temast mingit äratuntavat fotot saada. Aga vähemalt meie nägime oma silmaga ookeanis ujuva sinivaala ära ja see oli kindlasti üks vahvamaid mälestusi sellest reisist.
Seevastu delfiinid tulid suure karjana merel seisma jäänud paatide juurde ise uudistama ja pakkusid kilkavatele turistidele meeliülendava vaatemängu. Nad on loomult uudishimulikud ja loomulikult on nad paatidega sealkandis juba ammuilma harjunud, vahel saavad nad paatidest süüagi. La Réunion on talveperioodil üks parimaid paiku, kus delfiine jälgida, sest nad tulevad hästi ranna lähedale ja on vahel mõnes kohas nii nähtavad ka ilma paadile ronimata.
Nii mõnegi meie paadiseltskonna liikme jaoks oleks see rannalt jälgimine olnud ilmselt meeldivam kogemus, sest merehaigus tabas paari inimest kahjuks just täpselt sel hetkel kui delfiinid nägemisvälja ilmusid. Mul oli neist nii kahju, sest see oli see ainus hetk, mille pärast me selle paadireisi ju ette võtsime ja hunniku raha maksime ja kui sa veedad siis selle hetke oma hommikusööki välja oksendades... ei ole üldse tore reisimälestus. Saare ümbruses on India ookeanis hästi tugevad lained, mistõttu on paadireisid üsna raputavad ja seetõttu on ka ujumine saarel lubatud vaid mõnes üksikus märgistatud piirkonnas. No ja seetõttu samuti, et nii nagu delfiinid ja vaalad armastavad üsna ranniku lähedale ilmuda, on sama komme ka haidel. Neid me kahjuks ei silmanudki.
Me olime nüüd kaheks päevaks saare läänekaldale maandunud ja nautisime rannapäevi ja aina ilusamaks muutuvaid ilmu. Kui päev varem olime hommikul leidnud auto kerge härmatise alt 1200 m kõrgusel mägedes, siis saare lääneosas oli tunduvalt soojem kliima ja siin oli lõpuks ometi tunne, et me oleme ikkagi suvepuhkusel. Palmilehed tuules kahisemas ja valge rannaliiv varvaste vahel...
Bisous
No comments:
Post a Comment