Lootuses, et sa ei ole puhkusejuttudest veel täiesti ära tüdinenud, jätkan ma täna ühe järjekordse matkalooga. Mul on postitada peale tänast veel kolm lugu ja ma väga loodan, et ma saan nendega sellel nädalal ühele poole, et siis järgmisest nädalast blogi taaskord igapäevaellu tagasi tuua. Vist esimest korda elus on mu traditsiooniks saanud väljaprinditud puhkuseraamat juba ammu ilma enne blogipostitusi valmis ja juba raamaturiiulilgi oma koha leidnud. Tavaliselt on ikka blogipostitused enne tulnud ja siis u kuu aega hiljem (või ühel korral ka tervelt aasta hiljem) raamat takkajärgi aga näed, sel korral siis niipidi.
Päev, pärast meie matka vulkaani tippu, ärkasime hommikul selle peale, et kõrvaltoa asunikud rallisid oma kohvritega mööda tuba ringi. Tegemist oli vana farmiga ja läbi selle ilmselt papist seinte kostusid laudpõrandatel veerevad kohvrirattad kohe eriti valjult läbi. Rääkisime just eelmisel õhtul õhtusöögi ajal, et homme magame raudselt kaua, puhkame end mõnusasti välja, laiskleme hommikul aga tuhkagi- sellest ilusast plaanist ei tulnud tänu naabritele midagi välja. Kell oli 7.30 ja meil oli uni läinud.
Ma tundsin kohe voodist välja astudes, et mu säärelihased oleks nagu eelmisel päeval veidike vatti saanud ja kuigi C väitis kangekaelselt, et tema ei tunne midagi, oli mu meelest temagi hommikune samm pisut kangevõitu. Sõime hommikusöögiks terve suure kuhja pannkooke, seejärel pakkisime kohvrid jälle kokku ja kirjutasime ennast järjekordsest hotellist välja. Olime seal veetnud kaks ööd ja aeg oli edasi sõita. Järgmine hotell asus saare keskel, kõrgel kõrgel mägedes ja sinna sõit oli üks kõige omapärasemaid reisielamusi. Aga sellest räägin natuke hiljem.
Kuna meil selleks päevaks ei olnud väga suuri plaane tehtud- arvestades eelmise päeva pikka matka ja pärastlõunast pikemat sõitu järgmisesse hotelli, võtsime nõuks lähedal asuvasse palmimetsa vaid korraks sisse põigata. Kuna sinna sai giidiraamatu järgi üsna sügavale metsa sisse autoga sisse sõita, siis mõtlesime et pargime auto seal kuskile tee äärde ja lihtsalt jalutame veidi ringi.
Teel sinna, lugesin giidiraamatust, et sealtkandist, kuhu me just suundume, algavad matkarajad, millest üks viib ka joani, mis on u Prantsusmaa kõige kõrgem ja ilusam ja vaatamisväärseim loodusnähtus. 800 meetrit langevat vett olevat giiidiraamatu järgi lausa kolme tärni väärt elamus.
Seda juga näeb iseenesest vaid kahte moodi- kas helikopterilt, sest see asub kesk mägesid, mida katavad täiesti läbipääsematud metsad, või siis läbi sellesama palmimetsa matkaraja, mis lõpeb ühe juga ümbritseva mäe serval asuva terrassiga, kust siis avaneb hunnitu vaade kesk mägesid paiknevale joale.
Jõudsime peagi metsateedele aga ühel hetkel lõppesid need siiski ära ja ees oli vaid kohustuslik parkla. Sealt edasi pääses ainult jalgsi. Parkisime auto ära, määrisime kolm kihti sääsetõrjevahendit igale poole peale (sealsed sääsed levitavad praegu denge palavikku, mistõttu olime hästi ettevaatlikud ja kasutasime pidevalt kaitsekreemi), vahetasime sandaalid matkasaabaste vastu, seljakotti panime igaks juhuks pooliku paki küpsiseid ja kaks õuna ning kell oli u 10 hommikul, kui me sealt parklast jalutusradade poole teele asusime.
Kuna giidiraamatus oli märgitud, et see matk sinna joani kestab u 3h (edasi-tagasi) siis ühtäkki otsustasime, et kuna me siin juba oleme, läheme vaatame selle joa siis ikka ka ära. Kusjuures, see olin mina, kes selle matkaidee välja pakkus. Teel olles tuli välja, et C ei julgenud seda pakkuda, sest ma olin eelneval õhtul vist natuke liiga mitu korda kurtnud, et mu jalad on juba valusad ja et mina küll homme kuhugi ei liigu jne.
Kõik need matkad on minnes jube ägedad, sest see keskkond, kuhu sa ühtäkki satud on hoopis teistsugune kodusest harjumuspärasest loodusest. Sul on tavaliselt siis ümbruskonda uurides nii huvitav ja äge, et isegi lihasvalud ununevad. Meie olime sattunud täiesti puutumata iidsesse palmimetsa, kuhu on siiski ilmunud inimtekkeline puidust laudtee- täpselt samasugune nagu Eesti soodes ja rabades- mis, viib sind läbi selle uskumatult lopsaka ja rohelise looduse. Sina seal pisikese inimsesena lihtsalt vaatad hämmeldunult ümberringi, uskumata, et sa sellisesse kohta oled sattunud, uskumata, et selline loodus kuskil niisama vabalt eksisteerib. Pahatihti unustad selle imetluse tõttu enda nina ette vaadata ja komistad kogemata rohkem kui ühel korral, aga niikaua kuni sa midagi ära ei murra või välja ei vääna, on kõiksugu koperdamised täitsa talutavad.
Matkarada ei olnud jälle mingi lust ja lillepidu- seal saarel on absouluutselt kõikide vaatamisväärsuste nägemiseks vaja vaeva näha. Ei ole nii, et pargid auto tee serva ja vaatad. Okei, neid teeserva peatusi on ka ikka aga kõik nö ametlikud päris vaatamisväärsused nõuavad head füüsilist vormi.
Nii ka see palmimetsa matk. Oli kordades lihtsam kui eelmise päeva vulkaan aga ikkagi päris ilma ronimata ei saanud, lisaks oli metsavahe tee kohati märg, nii et kivid olid libedad, laudtee samuti.
Kose nägime ära. Ausalt öeldes, olime meie sellest metsarajast rohkem vaimustuses kui sellest matka sihtpunktist. Olgugi, et hiiglama kõrge vee languga, meie mõlema meelest olid Norras tunduvalt muljetavaldavamad kosed, mis sest, et need olid meetrites võibolla palju kordi lühemad. Sõime seal terrassil juga imetledes kumbki oma õuna ja kaks küpsist ära (just natuke enne lõunat tühja kõhuga) ja hakkasime tagasi suunduma. Ideaalis oleks seal terrassil olnud paras just lõunat süüa aga meil ei olnud hommikul ju üldse plaanis nii kaugele jõudagi.
Tagasiteel leidsime matkaraja algusest õnneks ühe võileivakioski ja saime enne tsivilisatsioonirüppe tagasi sõitma hakkamist keset metsa ikkagi kõhud ka täis.
Edasi viis tee meid saare keskpaika.
Varusime sinna sõitmiseks aega, sest esiteks oli sinna päris pikk maa ja teiseks oli sinna viiv kitsas tee natuke eriline. Sellel muidu üsna pikal teel on muuhulgas ka üks u kolmekümne kilomeetrine lõik, mis on nii kitsas ja nii käänuline, et sinna lõigule mahub rohkem kui 400 kurvi. Samal ajal suundub tee mööda mägede külgi loomulikult ikka üles poole. Tee on omale selle lõigu järgi nimeks saanud "la route aux 420 virages" ja on kõigi sõnutsi üks saare ilusaimaid ja muljetavaldavamaid teid.
Need kurvid pole mingid suure laia kaarega kurvid. Need on mööda mäekülgi üles kulgeval teel nii kitsad pöörded, kohati ka lausa tagasipöörded, et mõnes kurvis oli meie auto neljast rattast maapinnal vaid kaks. Teoreetiliselt on sel teelõigul kaks sõidurida, kummaski suunas üks, ainult et reaalsus on natuke teine. Reaalsuses on seal kohati vähem kui üks rida ja kaljuserva nuki taha ei näe, nii et kurvi ees tuleb alati signaali lasta enne kurvi sisenemist, et vastutulevad autod saaksid kaugemal seisma jääda ja su läbi lasta. Loomulikult sõidavad mööda seda teed ka nii bussid kui veoautod ja usu mind, sa veedad kogu selle tee läbimise aja palvetades, et kumbki neist sulle vastu ei tuleks.
Sellest kuristikuservast, mis kaassõitja poole jääb, ei tasu üldse rääkidagi. Alla on nii palju maad, et parem on, kui sa keskendud sellele eelnevalt mainitud palvetamisele. Need teed, mis me Norras fjordide vahel sõitsime, olid selle kõrval lapsemäng. Üleüldse tuleb La Réunion'il ringi sõites kasuks eelnev mägedes sõidu kogemus ja väga külm närv. Nii käänulisi ja nii järsult üles ronivaid teid ei ole me veel mitte kuskil varem kohanud. Sellele teelõigule jääb mitmeid tunneleid, kust pääseb samuti läbi vaid üks auto korraga, meeletult palju hunnituid mägede vaateid ja hullupööra palju roolikeeramisi.
Cilaos. Pisike armas külake, saare keskosas, kuhu me pärast seda natuke närvekõditavat sõitu ilusti probleemideta kohale jõudsime. Kuna see asub kõrgel mägedes, oli see ainuke koht, kus me oma suvepuhkusel kogesime seda, et auto oli hommikul härmatisega kaetud. Cilaos'se jäime kaheks ööks peatuma, et siis sedasama hullumeelset teedpidi alla tagasi sõita.
Bisous
No comments:
Post a Comment