Meie puhkusereisi kõige viimane külastus- üks saare kahest rummitehasest. Siin toodetakse muuhulgas näiteks selliseid rummibrände nagu Charrette ja Savannah.
Minu seljataga ääristab teed suhkruroog. Terve saare ida pool on suhkruroo väljadega kaetud, sest La Réunion on umbes üks Euroopa suurimaid suhkrutootjaid. Ja suhkrutootmisel tekkivast jäägist- melassist- valmistatakse rummi. Need kaks on ühtlasi oluliseimad ja suurimad tööstused saarel.
Sel hetkel, kui me saarel puhkasime, oli parasjagu käes suhkruroo koristusaeg, nii et me nägime tee-äärsetel põldudel nii selle lõikamist kui ka kokku kogumist. Ühel päeval külastasime me suhkruroomuuseumi, mis asus endises hiigelsuures suhkrutehases. Tänapäeval on suhkrutehas kolinud moodsamatesse ruumidesse aga suhkruroo kogumispunkt asub ikka muuseumi kõrval ning muuseumikülastajad saavad läbi aknaklaasi jälgida, kuidas väikesed suhkruroo kasvatajad toovad oma saagi kogumispunkti.
Need suured rohelised veoautod ja traktorid- kastid kuhjatud suhkrurooga- olid saare teedel sama sagedased nähtused nagu New Yorgis on kollased taksod.
Enne rummitehase territoorimile sisenemist tuli hoiukappi ära panna kõik personaalsed esemed- käekotid, telefonid, lisaks ka kellad, rippuvad kõrvarõngad ja kõik muud ehted, va sõrmused. Kaasa võis võtta vaid fotokaamera. Jalas pidid ekskursioonile minejatel olema kindlasti püksid ja sportlikud jalanõud ning kohustuslikus korras anti pähe panemiseks ka ühekordne peavõrk ning kiiver. Ja corona tõttu lisandus sinna kompotti loomulikult ka mask.
Kas me ei näinud mitte nummid välja?
Selles tehases valmistatakse nii rummi kui ka suhkrut. Tavapärasel ajal oleks saanud külastada ka suhkrutootmise poolt, aga corona tõttu jäi pool tehasest turistidele kättesaamatuks. Meil oli lõpuks vist hea meel, et pooltki nägime, arvestades kõike ümber toimuvat.
Olgugi, et kaamera tohtis ekskursioonile kaasa võtta, siis sellest ruumist edasi, oli fotode tegemine plahvatusohu tõttu keelatud. Ja kuna siit edasi algas põhiline ja huvitavam osa tehasest ja kogu rummi destilleerimise protsessist, siis tegelikult oli see kaamera kaasavõtuluba natuke mõttetu.
Külastus lõppes degusteerimisega aga ausalt, see polnud parim degusteerimine, mida me kogenud oleme. Ja kuna me olime nagunii kohe-kohe lennukile suundumas, siis me piirdusime rohkem nende klaaside nuusutamisega.
Vot selliselt rummihõnguliselt lõppes meie La Réunion'i puhkus. Saar jättis meile kustumatu mulje ja me tulime sealt tagasi sära silmades ja lootuses, et ehk ühel päeval avaneb meil võimalus sinna tagasi minna. Avastamist on seal küllaga.
Bisous
No comments:
Post a Comment