MY FRENCH BLOG: Suvepuhkus La Réunion'i saarel. Jalgsimatk vulkaani tippu.

See on La Réunion'i aktiivne vulkaan nimega Piton de la Fournaise. Kõrgusega 2600 m üle merepinna jäävad selle tipust allapoole isegi valged pilvetupsud.

Meie jalgsimatka pikkus selle tipu kraatrini ja tagasi oli kokku 12 kilomeetrit. Kõrguste vahe algpunkti ja lõpp-punkti vahel jäi u 500 meetri kanti. Raja läbimiseks kulus natuke üle 6h. 3 tundi minemiseks ja pisut rohkem tagasi tulekuks. Saare sadadest matkaradadest on selle raskusastmeks märgitud neli tärni viiest.

Ülemisel pildil all vasakus nurgas olev "pisike" lohk on üks vulkaani üsna hiljuti tekkinud kraatritest. Piton de la Fournaise ei ole plahvatuslik vulkaan, mis vulkaanipurske ajal kivimeid ja tuhapilvi õhku paiskaks. Tegemist on ühe maailma aktiivseima efusiivse vulkaaniga. See tähendab seda, et vulkaanipursked on enamasti rahulikud ja tuha ning kivimite asemel on vulkaanipurske tulemuseks hoopiski vedel laava, mis rahulikult mööda mäekülge alla voolab. Kõik, mis teele jääb, hävineb loomulikult, olgu selleks siis mets, heinamaa või osa saare ainukesest peateest. Aga vähemalt on alati enam-vähem teada, mis suunas magma voolama hakkab ja plahvatusliku vulkaanipurskega seotud hävingut seal praktiliselt pole kunagi nähtudki.

Vulkaani tegevust jälgitakse ja mõõdetakse tänapäeval kogu aeg ja kui on märgata mingeid ohumärke, siis pannakse matkaraja alguses olev värav lukku ja teiselt poolt maailma kohale lennanud matkasellid peavad vulkaani rahunemist värava võre taga kannatlikult ootama.

Startida saab niisiis kahel tingimusel. Esiteks, et värav on lahti ja teiseks, et ilmaolud on head. Need viimased võiksid olla tegelikult lausa väga head. Kuigi seda on natuke keeruline kuueks tunniks ette teada, sest väidetavalt võib seal ilmastik muutuda ka lausa 15 minutiga. Selge taevas võib väga kiiresti muutuda tinahalliks ja kaasa tuua sellise vihmavalingu, et oled läbimärg enne kui jõuad öelda, et sajab.

Matkarada on tähistatud iga meetri tagant valge täpiga, ja kui peaks juhtuma, et poolel teel saabki päikesepaistest järsku uduloor või vihmasadu, siis on need valged täpid maas, su ainus lootus sealt matkalt eluga tagasi tulla. Päästeoperatsioonid käivad seal ainult helikopteriga.

Piltidelt on näha, et see vulkaanimaastik on täiesti lage maa. Ei ühtki puud ega põõsast- mingit varju ega kaitset, ei päikese ega vihma ega tuule eest. Kui udusse või pilvedesse ära eksid, siis pole mingit muud maamärki, mis aitaks orienteeruda ja tagasitee leida. Ja kuna seal läheb praegu näiteks kella 5 ajal õhtul juba hämaraks, ja kell 6 on täitsa pime, siis pärast lõunat on täiesti mõtetu tipu poole suunduma hakata, sest sa ei jõuaks mingi nipiga enne pimeda saabumist üles ja tagasi alla. Pimedas sinna maastikule ekslema jääda ja valgeid täpikesi otsima hakata, on aga natuke liiga stressirohke matkakogemus mu meelest. Ekstreemsemad seiklejad stardivad muidugi näiteks ka kell 4 öösel pealampidega, et päikesetõusuks vulkaani tipus olla. See võib iseenesest muidugi olla hingematvalt äge kogemus sel hetkel seal üleval olla aga meie kaks pole nii suured matkaentusiastid ja oleks äärmisel juhul nõus sellise asja ette võtma ainult väga kogenud giidi saatel. Mõne jaoks oli kella 6.30ks pandud äratuskell ka piisavalt ekstreemne puhkusekogemus.

Iseenesest oli aga see täitsa tehtav matk. Ei olnud jalutuskäik, kaugel sellest, natuke oli raske ikka ka. Aga minusugune spordikauge inimene ei mõelnud kordagi, et appi ma nüüd enam küll edasi ei lähe. Raskeks muutis selle matkamise sealne maapind, kõndimine laaval, mis kohati on küll stabiilne (vedel hangunud laava) aga kohati on ka vaid täitsa lahtine kivipuru (vulkaanipurske ajal välja uhutud kiviklibud ja -rähnud), millel tuleb turnida ja ronida ja kus oleks imelihtne jalg välja väänata või päris ära murda. Isegi kätt ei saa seal maha panna toetamiseks, sest vulkaanikivimid on nii teravad, et teevad peopesad koheselt katki.

Hoolimata selllest, et augustis on La Réunion'il talveperiood, sooja on u 22-25 kraadi, siis sealse laiuskraadi päike põletab ikkagi ohtlikult ka talvisel ajal. See pole seesama päikesekiirgus, mis meil siin Euroopas, nii et päikesekaitsekreem spf 50+ oli meil koguaeg peal. Ja ma sain ikkagi sellelt kuuetunniselt matkalt endale kellast päikeserandi, samas kui kodus pole iga päev kella kandes terve suvega mingit ranti tekkinud.

Lisaks päikesele tuli matkates võidelda ka veel ühe teise loodusjõuga- tuulega. Nii kõrgel üleval oli see kohati ikka väga tugev ja vahepeal ka vastikult külm, vastukaaluks siis põletavale päikesele- nii et kohati olime t-särgi väel, siis läks vaja kampsunit, seejärel tuulejopet ja mingil hetkel tänasin ma taevast, et mul kapuuts oli.

Me jõudsime parklasse natuke enne kella 9sat hommikul. Panime võileivad ja veepudelid seljakotti, kaamera kaasa ja asusimegi teele. Värav oli lahti ja meie matkale andis rohelise tule ka ilmataat, sest taevas polnud ainumatki pilvetupsu. Me jõudsime üles kraatrini täpselt lõunasöögi ajaks. Pidasime seal u poole tunnise pikniku ja puhkepausi ning hakkasime siis alla tagasi tulema. See oli kohe esimestest sammudest hoopiski teistmoodi, sest ma tundsin, et mu jalad on väsinud. Treenimata jalalihased andsid märku, et hei, oled sa mõistuse kaotanud, kolm tundi oli juba täitsa piisav pingutus, aitab küll. Aga kolm tundi matkamist oli veel alles ees ootamas. Kõige hullem oli täitsa viimane lõpp, vahepeal oli juba täitsa okei jälle turnida, aga see lõpp... Parkla, kus meie auto ootas, asub vulkaani vastasküljel, järsul pankrannikul, millelt alla suundub u 400 trepiastet. Pärast 12 kilomeetrit matka oli vaja need 400 astet nüüd tagasi üles ronida. Oi appi. Need üksinda olid mu meelest u sama hullud kui kogu eelnev matk kokku.

Aga tegelikult oli kokkuvõttes ikka vaid üks äge kogemus. Väsitav küll jah aga see väsimus kadus juba järgmise päeva hommikuks ära. Me tegime kogemata järgmise päeva hommikul 3 tunnise matka metsas kohe otsa, nii et vist ei olnud see jalgsimatk vulkaani tippu ikka midagi hullu.