Siit tuleb nüüd üks pikk pikk pildirodu postitus.
Aga see maastik seal üleval, need vaated... sa näed kohe isegi- mägede armastajale nagu mina, oli see sõit vulkaani tippu üks tõeline maiuspala. Ma oleks võinud seal mõnes teeäärses parklas tundide viisi istuda ja meelt puhata. Just nii need kõrgete tippude vaated mulle mõjuvad- teevad silmale pai ja hingele ka.
Ühesõnaga, me oleme nüüd siin teel selle aktiivse vulkaani tipu poole. Seekordses postituses autoga, sest täpselt nii me reisil tegimegi. Me käisime seal tipus kahel päeval, esimesel korral autoga, et lihtsalt seda vulkaanimaastikku kogeda, pilte teha ja vaadata kaua tipu parklasse sõit aega võtab. Jalgsimatka vulkaani tipu kraatrini võtsime ette sellele autotripile järgnenud päeva varahommikul aga sellest reisi kõige erilisemast kogemusest tuleb juttu järgmisel korral.
Selle eelmise päeva autotripi võtsime ette nende alljärgnevate piltide tõttu. Kuna vulkaanimatka tuli alustada varahommikul ja meie viimasest hotellist võttis sinna üles parklasse sõit aega aega u 2 tundi, siis järgmise päeva hommikul esimest korda üles sõites oleksid meil kõik need piltilusad peatused jäänud tegemata. Ja matkalt tagasi tulles arvasime, et me oleme nagunii raudselt surmväsinud, et siis veel hakata iga saja meetri tagant mingeid fotopeatusi tegema, see tundus pigem täiesti ebareaalse plaanina. Nii et käisime nö eelluurel. Nagunii tuli meil tol järgmisel hommikul äratuskell 6.30 kinni vajutada, mis keset puhkust oli ikka üks väga vali ja unesegane äratus. Aga eks see matk vulkaani tippu oli muidugi seda pisikest ebamugavust ka väärt.
Vulkaani tipu parkla asub u 2300 m kõrgusel merepinnast ja meie eelneva öö hotell asus umbes täpselt merepinna tasandil. Ehk siis me teadsime juba startides, et me saame korralikult autoga üles ronida ja saarele omaselt loomulikult mööda üsna käänulisi teid pidi seigelda. See vulkaani tippu viiv tee algab üsna harilike heinamaade ja lehmakarjadega, vahepeal on metsi ja mägesid nagu tavaliselt, aga siis mida kõrgemale sa jõuad, seda hõredamaks hakkab taimkate muutuma. Need vähesedki puud ja põõsad, mis autoaknast paistavad ei tundu eriti tuttavad ka. Mingid samblikud? Mu teadmised kõrgmäestiku floorast on kahetsusväärselt kesised.
Ja siis üsna järsult kaovad need viimasedki hallid põõsatupsud ja natuke kuivetunud puuhakatised ära ja nurga tagant ilmub täiesti ootamatult su ette Marsi maastik. Täpselt selline tunne on, nagu oleks mõnele teisele planeedile sattunud. Mõni meist arvas muidugi korduvalt, et ükskõik milline Star Wars'i film on samuti üsna tabav võrdlus sellele kohale, kuhu me just sattunud olime. Punast värvi vulkaanikivimid, liivatormi keerised ja üks ainsamas tolmune ja väga väga väga auklik sirge tee. Tee, mis on ainuke viis vulkaani tippu pääseda. See nägi välja täpselt nagu mõne väga kuulsa filmi üsna mitu stseeni. Sel hetkel, mil me keeru tagant esimest korda seda kuumaastikku silmasime, lipsas üks hingepõhjast valla pääsenud wow meil mõlemil üle huulte.
Fotod siin postituses algavad sellestsamast kuumaastikust ja liiguvad nö vulkaani tipust allapoole. Lihtsalt ühel tobedal põhjusel, et need upload'isid end millegipärast just niisuguses järjekorras ja ma ei viitsinud hakata kõiki fotosid ükshaaval ringi tõstma. Vabandused. Aga ma usun, et sa saad ka niipidi sellest erakordsest teekonnast osa.
Bisous
No comments:
Post a Comment