Nädalavahetused metsateedel

Jätkuks, eilsetele mõtetele... Nii kui üleriigiline liikumispiirang kehtima hakkas, läksid ilmad ilusaks. Täpselt nagu kevadel. Murphyl on mingi teema sellega. Märtsikuus istusid inimesed 28 kraadiste kevadilmadega südalinna korterites lõksus, nüüd vaatavad akende pealt, kuidas inimesed novembrikuu pärastlõunatel t-särkide väel töölt koju jalutavad. 

Meil on siiani mõnel päeval u 15 soojakraadi ja õnneks on sellised päevad juba ka kahele järjestikusele nädalavahetusele sattunud, lisaks mõningatele argipäevadele. Nii et kuna kuhugi üritusele meil minna pole ja kellelegi külla ka ei saa sõita ja kedagi endale külla kutsuda ka ei tohi- what a life eks, siis me käimegi nüüd lihtsalt nädalavahetuste pärastlõunati maja taga metsas jalutamas. Iseenesest on ju igati tore ja rahustav ja kasulik ajaviitmine. Värske õhk ja väike trenniliigutus. Ja selliste kuldkollaste päikseliste sügisilmadega on puhas rõõm, teeb hingele ja meelele suure pai. 

Aga. Kui me tõesti nüüd kuu aega jutti mitte midagi muud ei tee ja kuhugi mujale ei saa, siis ilmselt on mul nendest metsaradadest lõpuks lihtsalt kopp ees. Pealegi, ega need kuldkollased sügisilmad ju lõputult ei kesta...

Tahaks teatrisse etendusele ja muusemisse kunstinäitusele ja kinno filmi vaatama ja hiina restorani õhtustama ja jõuluturule jalutama ja ausalt öeldes sobiks ka üks lärmakas ja rahvarohke kaubanduskeskus. Lihtsalt selleks, et loodus pähe ei hakkaks. Vot sellised igatsused on praegu. Eks paistab, mis tunded kuu aja pärast mind siin valdavad.   

Mõnusat pühapäeva ja imeilusat päeva kõikidele isadele!

Bisous