Laupäeva hommikul äratab C mind 6.45. Suudluste ja valmis tehtud hommikusöögiga aga ma tahaks ikkagi pea padja alla peita ja oma unenäo lõpuni vaadata. Kesse ärkab laupäeva hommikul vabatahtlikult niisugusel kellaajal? Eriti pärast esimest eriti väsitavat töönädalat peale pooleteisenädalast jõulupuhkust. Ma tean juba ette, sel hetkel seal soojas voodis lebades, et sellest tuleb üks ütlemata tore päev aga väljas on ju veel täiesti kottpime ja voodi on nii soe.... Kui ma oleks teadnud, missugune saab olema selle matka algus, oleks ma võinud vabalt lõunani magada.
7.30 oleme autos ja hakkame mägede poole sõitma. Enamus aega kulub hommikul sobilike talveriiete üles leidmisele, sest meil siin harilikult ei lähe talveriideid vaja. Ma olen kõik viimased "talved" hakkama saanud õhukeste poolsaabaste ja sõrmkinnastega. Meil muidu lihtsalt pole eriti talviseid olusid. Nüüd on aga järsku vaja kogu talvevarustust, sest üleval pidi olema -10 pluss tuul, millest pärastlõunal pidi kasvama juba päris korralik torm. Sõrmkinnastest jääb seal ilmselgelt väheks ja mütsi oleks ehk ka vaja ja tegelikult leidsin ma kõige kaugemast sahtlinurgast omale suusapükste alla isegi korralikud paksud sukk(karu)püksid.
Sõit ülesse kestab natuke rohkem kui tunni ja meil on esialgne idee jõuda sinna umbes päikesetõusuks. Sellest ka siis see varajane äratus. Õhtul uinudes kujutasin ette kõiki neid maagilisi päikesetõusu pilte lumiste metsade ja mägedega, mis me homme hommikul kaamerasse püüame. Täiega väärt ju seda varajast ärkamist.
Alguses kulges sõit kenasti. Täiesti sündmustevaeselt ausalt öeldes. Isegi mäeahelikus olid teed ilusti lahti lükatud ning korralikult soolaga üle puistatud. Ühel hetkel tuleb aga suurelt teelt vasakule keerata, natuke väiksemale metsavahelisele mägiteele ja see oli see hetk, mil meie teekond huvitavaks muutus. Esimesed mõnisada meetrit sellest teest olid samuti ilusti lahti lükatud aga siis sai kopamehel vist tööpäev läbi, ta keeras otsa ringi ning edasine tee oli pehmelt öeldes lumine. Esimesed keerulisemad nõelasilmad saime sel lumisel teel ilusti läbitud ja tundus juba, et polegi midagi nii väga hullu aga siis sai järsku seegi pidu läbi. Nähtavus muutus suht hetkega nullilähedaseks. Puud ja põõsad kadusid teeservast, kõik mähkus piimjasse valgesse uttu. Ainukeseks orientiiriks jäid need ajutised pikad tokid, mis talviti teede äärde suure lume korral pannakse. Tee oli täiesti lumme tuisanud, mingeid ääri polnud kuskil näha ning kogu ümbruskond oli justkui haihtunud. Ükskõik, mis suunas vaatasid, kõik oli valge. Uduvalge, lumevalge. Täiesti sürr vaatepilt.
Nii kulges natuke ärevalt üsna mitu kilomeetrit. Teelõik, mida me tavaoludes läbime 80nega, tundus nüüd 20 sõites julgustükina. Ümber ei saanud ka keerata, sest siis oleksime me väga suure tõenäosusega kuhugi kinni jäänud. Ja selle peale me millegipärast ei tulnud, et lumelabidas igaks juhuks autosse panna. Tegelikult valetan, ma tean küll, miks me seda ei teinud. Meil pole lumelabidat, sets meil pole kunagi päris talve.
Mäetipu jalamile jõudsime siiski lõpuks kohale. Hingasime kergendunult, parkisime auto ja meie üllatuseks oli seal ees ootamas juba vähemalt 3-4 meiesugust hullumeelset. Istusime natuke aega autos, sest õues tundus veidike tuuline olevat. See pärastlõunaks lubatud torm oli vist veidi varem kohale jõudnud. Otsisime välja kõik kaasavõetud kindapaarid, sallid said kaela, mütsid ja kapuutsid pähe ja siis me olime valmis autost välja astuma.
Kaine mõistus oleks muidugi võinud nüüd sel hetkel juba üsna kõva häält tõsta aga et me olime nii pika sõidu ette võtnud, siis otsustasime ikka üles mäe tipu poole ronima hakata.
Autost välja astudes lõi tuuleiil korraks hinge kinni aga selle eest harjus üsna pea varjuma. -10 tundus tänu nendele tuulepoistele pigem -20nana ning hingeõhk hakkas juba parklas näole härmatist tekitama. Meiega koos startisid samal ajal veel kaks meest aga kuna me jäime alla stopp-märgist pilte tegema, läksid nemad ees ära. Ja siis kui me olime äkki mõnisada meetrit üles roninud, hakkas järsku häirekell tööle.
Nähtavus meie ümber oli täiesti null, ükskõik mis suunas vaatasid, kõik oli jällegi täiesti valge. Lumevalge. Uduvalge. Viimasedki postid tundusid iga hetk lumme uppuvat ja silmapiirilt kaduvat. Orienteerumine hakkas trikke tegema. Kus suunas edasi minna? A kust suunast me tulime? Kuidas me alla tagasi saame? Kuhu poole auto jäi? Tuuleiilid keerutasid lund sellele nö rajakesele, mida mööda me oleksime pidanud üles jõudma aga nüüd ei eristanud me isegi seda enam. Mul tekkis järsku hirm. Niimoodi matkajad mägedes ära kaovadki.
Helikopter ei oleks saanud meid ka päästma tulla, sest tuuletorm pluss nähtavus null. Lootus mingisuguseidki pilte üleval teha oli kadunud põhimõtteliselt tegelikult juba siis, kui me autoga sõites teed ei näinud. Halloo kaine mõistus! Otsustasime sealsamas alla tagasi minna, niikaua kuniks veel mingigi suunataju püsis ning auto juurde tagasi jõudes kuulutasime oma matka lõppenuks.
Meiega samal ajal startinud mehed jõudsid õige pea tagasi, nemadki olid loobunud, sest mida ülespoole seda hullemaks oli asi läinud. Nemadki olid lootnud lumistest mägedest ja metsadest pilte teha.
Pakkisime räätsad kokku ja hakkasime sama teed pidi tagasi sõitma. Nähtavus ikka null, ainsaks orientiiriks needsamad tokid. Mõned kilomeetrid edasi, kus minnes oli C mulle näidanud, et siit saavad alguse ettesõidetud klassikarajad ja kelgumäed, oli nähtavus ühtäkki oluliselt parem. Mets mõlemal pool teed tundus täiesti uskumatult muinasjutuline. Parkisime auto tee ääres olevasse parklasse ja otsustasime, et proovime siin uuesti.
Otsisime räätsad jälle välja ning sõna otseses mõttes sukeldusime talvevõlumaale. Metsa vahel oli täiesti tuulevaikne ja i-me-i-lus. Maagiline. Lapsepõlve talvemuinasjutt. Kõndisime mitu tundi metsaradadel ja võtsime korraks suuna ikka ka sinna tipu poole, mis meil hommikul sihtpunktiks oli olnud, aga nüüdki tabasid meid vahepeal lagedale jõudes tormituuled ja nähtavus kadus jälle alla igasugust arvestust, nii et tulime metsa vahele ja radadele ikka tagasi.
Kokkuvõttes oli ikkagi äärmiselt vahva matk, mis sest, et algus natuke metsa läks ja päikesetõusu pildid lumistest mägedetippudest sel korral tegemata jäid. Patareid said laetud ning talvevõlumaad kogesime siiski.
Mäejalam, kust hommikune "matkarada" alguse sai. Vasakpoolne märk kuulutab, et seda teed lumest ei puhastata. no sh*t sherlock
Stopp märk ilmestab hästi kohalikke lumeolusid.
Stopp märk ilmestab hästi kohalikke lumeolusid.
Siis, kui me ei olnud veel ronima hakanud ja lootsime, et kohe läheb ilm selgeks.
Parkla, kuhu me auto jätsime ja nähtavus, millega matka alustasime.
Nähtavus mõned hetked hiljem ja meie matka ootamatu lõpp-punkt.
Räätsamatk normaalsetes tingimustes, mõni kilomeeter eemal.
Bisous
No comments:
Post a Comment