Me leidsime nädalavahetusel end talvemuinasjutus. Sellises, millest räägivad heldinult lapsepõlvelugusid minust peamiselt vanem generatsioon ja muinasjuturaamatud. Ma pole aastaid nii palju lund näinud, kui meil siin mägedes nüüd sel talvel on maha sadanud. Kuigi minagi mäletan, et lapsepõlves oli selline talv pigem reegel kui erand.
Nädala sees jalutasin ma siin oma maja taguses metsas ja kujutasin ette, et see ongi talvevõlumaa. Ütleme nii, et võrreldes sellega, mida me eile nägime, on meie metsa muinasjutt pigem selline vaese mehe kiidujutt. Ühesõnaga, pärast seda, kui ma olin mitu õhtut järjest natuke liiga elavalt rääkinud sellest, kui imeline talv meil siin ikka on, otsustas C, et ma võiks päris talve ka näha. Pealegi, ei olnud tema saanud seda siinsetki metsa nautida, sest ta jõuab nädala sees lihtsalt nii hilja koju, et tema jalutuskäik viib ta põhimõtteliselt otse magamistuppa. Tema kollegid olid aga samuti talle juba vähemalt nädala suusatamisest ja kelgutamisest ja lumistest mägedest rääkinud, nii et reedel laenas ta ühelt kolleegilt paari räätsasid ning õhtul koju tulles hakkas esimese asjana kapisügavustest suusapükse välja otsima.
Seal tipus, kus me eile hommikul natuke ekstreemsel räätsamatkal käisime, on juba nädala püsinud meeter seitsmekümne paksune lumemüts, -10 ringis olevad külmakraadid pluss mäetippudele iseloomulikud hingekinnilöövad tuuleiilid. Ma olen vist ikka täiesti kindlalt pigem talve- kui suveinimene, sest nendele lumistele metsadele ja mägedele pakub konkurentsi ainult lumine Kakerdaja raba. Me käisime eile hommikul räätsamatkal ja need tänase postituse pildid tegime mäeahelikus matkalt tagasi tulles. Me peatume seal teeäärses parklas alati, kui meil külalised kaasas on, nii et kuigi see vaade on mulle nii nii tuttav, siis ma pole seda vist kordagi nii lumisena näinud. Külalised käivad meil ju ikka millegipärast enamasti siis kui õues on +35.
Järgmises postituses kirjutan sellest matkast pikemalt. Ja jagan veel mõningaid lumepilte.
Sest ma armastan lund.
No comments:
Post a Comment