Päris kevad jõudis lõpuks-lõpuks kohale ja justkui üleöö on kõik roheline. Eelmise postituse tarbeks tehtud piltidel on metsavaade veel hõre ja peamiselt raagus. 7 päeva hiljem on kõik muutunud. Mets on roheline. Aed niisamuti.
Mu selle kevade lemmikpeenar on sinu ees.
Täna said nendesse lillepottidesse suvelillede kompositsiooonid ja olgugi, et ühte serva tahaks veel paari lille, on praegu- just nii- nii ilus mu meelest. Need kirju-mirjud tulbid on vahvad ja I I R I S E D tulevad. Kui äge! Vasakul pool tärkavad ema aiast Eestist toodud floksid ja teisel pool servas on mini-sirel, mis näitab juba oma õiepungi. Ei jõua ära oodata, et saaks nina sirelipõõsasse pista.
Kui kirju-mirjud tulbid läbi saavad, hakkavad nende asemel valged idamagunid loodetavasti õitsema (istutasin nad eelmise aasta sügisel ja pole veel õisi näinud) ning sireli all on imepisikeste roosade õitega romantilised pinnakatte roosid. Esiplaanil on miski, mille nimi prantsue keelest tõlkides oleks "karukõrv". Kas keegi teab, kuidas see taim võiks eesti keeles kõlada? Tal on ägedalt hõbedane roheline toon ning katsudes on lehed siidiselt pehmed. Nagu kassi (või siis pigem karu) silitaks. Kõrgeks ei kasva ja talveks jäävad lehed külge. Niisamuti nagu idamagunid, said needki eelmisel sügisel maha pandud ja mul on ütlemata rõõmus meel, et nad ilusti selle erakordselt külma esimese talve siin üle elasid. Nendega tahakski natuke veel paremal pool jätkata, ruumi veel jagub.
Üldse ei suuda ette kujutada, et tänased 23 soojakraadi haihtuvad juba homme jälle ära ja asemele tuleb nädal aega jutti tormituuli ja vihmasadu. Kasutasin täna teadlikult ilusat päikeselist ilma ära ja sellest sündiski seda nädalat lõpetama jääv lilleline pildirida. Järgmisel nädalal on ilmselt oodata ainult tubaseid jutte ja pilte.
Kaunist emadepäeva õhtut!
Bisous
No comments:
Post a Comment