Nädala menüü

Meid on siin ainult kaks eks, ehk et siit tuleb ühe hästi pisikese pere nädalane menüü. Panin kirja kõik meie eelmise nädala lõuna- ja õhtusöögid. Loodetavasti inspireerib.

Hommikusööke ma eraldi iga päeva juures välja tooma ei hakka. Üks meist sööb hommikuti alati kaks brioche'i viilu moosiga. Eelistatult maasikamoosiga. Teine on vahel veidi mitmekülgsem ja teeb omale mõnikord näiteks müslit. Meega röstitud kaera- ja kookoshelvestest, mandlilaastudest, pähklitest, rosinatest ja kuivatatud jõhvikatest/aprikoosidest. Vahel, kui hommikuti on palju aega, teen hommikusöögiks kaerahelbeputru, armastan seda magusana- banaani, mustikate ja kaneeliga. Suvel olid lemmikuks igasugused smuutid- banaani-avokaado-kurgi oma näiteks. Kui mul on eriti palju viitsimist, siis mõnikord on hea avokaado-munasalati ja tomativiiludega bruschettasid teha. Enamikel päevadel niipalju viitsimist muidugi ei ole, siis on ka minul hommikusöögiks brioche aprikoosi- või mustsõstramoosiga.

Brioche on lihtne õhuline magus sai, millesarnast leidub minu meelest ka Eesti saiariiulitel. Siinne klassikaline brioche on pärit Normandie maakonnast, üle terve riigi on igas piirkonnas sellest natuke omamoodi variant välja kujunenud. Mõni on näiteks kuivatatud puuviljatükkidega, mõni rosinate ja šokolaadinööpidega. Harilik brioche koosneb võist, jahust, munadest, suhkrust, veest ja pärmist. Peaks kunagi proovima seda ise teha.

Esmaspäev: Lõunaks on pühapäevasest õhtusöögist järgi jäänud pirukas. Tarte au soleil, mille retsepti ma olen siin ka varasemalt jaganud. http://kristahblog.blogspot.fr/2016/04/uks-retsept-ja-muud-jutud.html Magustoiduks on vaniljepuding mango ja kannatusviljapüreega.

Õhtusöögiks paneerime valge kala fileed, juurde keedame riisi. Ära küsi, millist valget kala me sööme, sest ma täpset eestikeelset vastet ei tea ega leia. Pr keeles on kala nimi Julienne või ka la lingue bleue aga see ei ütle sulle vist midagi. Ühesõnaga, täitsa tavaline valge kala. Riisi maitsestamiseks kasutame külmutatud ürdikuubikuid, mille tegemise õpetuse leiad SIIT.
Eelroaks teeme avokaadost guacamole't, mida määrime baguette'i viilule ja magustoiduks on šokolaadivaht värskete vaarikatega. Uskumatu, aga me saame oma vaarikapõõsast oktoobri lõpus ka veel punaseid vaarikaid, how cool is that ;)

Teisipäev: Lõunasöögiks teen seene-sinihallitusjuustu risottot. Õnneks ei pea ma kolm tundi pliidi ees veetma, sest meil on selline kiirvariant, mis valmib umbes 20 minutiga. Magustoiduks seekord jogurt.

Õhtusöögiks on hiina nuudlid wokitud köögiviljadega. Niikaua kuni paprika, baklazaan, suvikõrvits, tomat ja tsillipipar oliiviõlis ja värskete ürtide keskel pannil praevad, sööme me alustuseks mõned tuunikalaga täidetud marineeritud kirsstomatid ja sarmad (dolmad). Mõlemad eelroad on pärit hommikuselt turult ega ole üldsegi igapäevane nähtus me toidulaual. Lihtsalt need on mõlemad superhead ja vahel võib. :)

Dolmaks nimetatakse Balkanimaades levinud täidetud köögivilju. Sarma on versioon nendest köögiviljadest, kus täidis (milleks on enamasti riis, sibula, tilli, mündi, peterselli ja vürtsidega ning vahel ka koos hakklihaga) on mässitud viinapuulehtedesse.
 Magustoiduks on õhtul samuti jogurt.

Kolmapäev: Eelroaks saucisson'i viilud ja lõunasöögiks zoodles kanaga. Mulle meeldib see nuudlitest tuletatud nimi- zoodles :) Need on suvikõrvitsast lõigatud spagettid, mille panen pannile koos küüslaugu, peterselli ja kirsstomatitega. Kõrvale praen kanafilee valges kastmes.  Magustoiduks on vaniljepuding.

Õhtul teeme eelroaks lehttaigna keerde basiiliku pestoga. Õhtusöögiks on petit salé roheliste läätsetega. Petit salé on teatud sealihatükk, mida on u kaks päeva hoitud soolvees. Ise ei pea selle soolvees hoidmise osaga tegelema, poest/farmist ostetud liha on kohe valmis kasutamiseks. Lihatükki keedetakse umbes 40 minutit tasasel tulel. Koos läätsete ja köögiviljadega pidi see siin olema väga levinud kodune toit. Umbes sama staatusega nagu Eestis on kartulipuder hakklihakastmega. Magustoiduks on taaskord šokolaadivaht.

Neljapäev: Lõunasöögiks on omlett paprika, suitsuvorsti, eilsest ülejäänud suvikõrvitsa ning värskete ürtidega. Magustoiduks teen puuviljasalati. Banaan, rohelised viinamarjad ja muskaatviinamarjad, mango, kiivi, õun, pirn ja viigimari. Peale natuke sidrunimahla. Mõnikord patustan ja panen salati peale vahukooretupsu ka veel. Yummmmiiii :) Ma arrrr-mastan puuviljasalatit. :)

  

Õhtusöögi alustuseks sööme mõned saucisson'i viilud. Saucisson on siin absoluutselt kõige populaarsem eelroog . Kui me Rootsis elasime, siis Prantsusmaalt külla tulnud sõbrad tõid C-le kaks asja- baguette'i ja saucisson'i. Mu mäletamist mööda oli ta ema sinna saadetud sünnipäevapakis ka vähemalt 3 või 4 saucisson'i juppi. crazy french :)
  Saucisson on meie mõistes suitsuvorst. Siin võib see olla nii suitsutatud kui soolas kuivatatud, enamasti sisaldab sea-, aga vahel ka veise-, metssea- ja hirveliha. Erinevates piirkondades pannakse vorsti sisse ka mitmesuguseid lisandeid. Nendeks võivad olla näiteks pipraterad, juust, pähklid, oliivid, viigimarjad, mustikad, küüslauk jne jne. Paljudes peredes ei hoita saucisson'i mitte kunagi külmkapis. Isegi mitte siis, kui õues on mitu nädalat järjest 35 kraadi sooja. Olen ise näinud.

Pearoaks teeme sel päeval meie maakonnast pärit quiche lorraine'i ehk lahtist sibulapirukat. Lehttaigna põhja katame praetud peekoni ja sibulaga. Sellele teeme peale kolmest munast ja 30%-st vedelast koorest segu, mille maitsestame muskaadi, pipra ja prantsuse maitseainete suguga. Ahjus küpseb pirukas umbes 35-40 minutit.
Quiche'i juurde käib meil alati mingisugune salat. Enamasti on seal rukola lehed, mungoa idud, tomat, kurk, paprika või redis- sõltuvalt hooajast ning krõbedad saiakuubikud, oliiviõli ja balsamiäädikaga kaste. Vahel teeme C ema retsepti järgi tomati, punase sibula ja basiiliku salatit.
 Magustoiduks taaskord šokolaadivaht. 

Reede: Lõunasöögiks on taboulé salat. Ma tükk aega otsisin, kuidas seda eesti keeles nimetatakse. Umami kodulehel oli märgitud tabbouleh aga see on tegelikult selle Lähis-Ida roa inglisekeelne nimetus, nii et äkki sellel polegi veel ilusat eestikeelset nimetust? Salati tegemiseks kasutan kas bulgurit või kuskussi, sinna sisse hakin tomati, kurgi, sibula, mündi ja peterselli, kastmeks oliiviõli, sidrunimahl, natuke soola ja natuke pipart.
Magustoiduks on lõunasel ajal jogurt.

Reedene õhtusöök on tavapärasest hilisem, sest juhhuuuu- nädalavahetus on lõpuks kätte jõudnud. Õhtusöögiks otsustame teha pizzat. Eelroaks on minule juustukuubikud ja temale saucisson, sest juustu ta ikka veel ei söö.
 Pizza taigna segab kokku C. Minu ülesanne on samal ajal tükeldada seened, singiviilud, mustad oliivid ja mozzarella. Magustoiduks teen juba enne valmis kaks tartelette'i ehk kummalegi ühe pisikese õunakoogi mee ja mandlilaastudega.

Laupäev: Lõunasöögiks on täna pasta carbonara ja magustoiduks vaniljepuding. Hästi lihtne ja kiire. Kõiksugu pastaroad on C kõige lemmikumad ja tavaliselt on ka tema see, kes need valmis teeb. Ehk siis mul on hea lihtne ja kiire lõuna. :) Mina kirjutan samal ajal valmis järgmise nädala ostunimekirja. Pärastlõunal tuleb minna farmi ja supermarketisse toiduvarusid täiendama. 

Kella viieseks le goûter'iks otsustame vahvleid küpsetada. Selliseid pakse belgia vahvleid, mis mu meelest maitsevad kõige paremini Nutella kreemiga või confiture de lait ehk dulche de leche ehk keedetud kondenspiimaga. Heal lapsel mitu nime.
 Le goûter on umbes kella 16.00 või 17.00 aegne snäkipaus. Paljud inimesed ei söö sellel ajal midagi aga näiteks lastele soovitatakse alati kella 16.00 ajal kui nad koolist tulevad, mingi väike snäkk anda- jogurt, puuvili, küpsis vms. Vahet pole, mitmendas klassis laps käib, koju saavad nad kõik alles sellel ajal. Väikestele on tavaliselt pärast tunde mingisugune pikapäevarühma moodi asi alati organiseeritud. Kuna lõuna on siin enamasti kella 12 ajal ning õhtusöök alles 19.00 või 20.00, siis ilmselgelt veniks kahe söögikorra vaheline aeg ilma snäkipausita väga pikaks.
C ei söö tavalisel argipäeval sellel ajal midagi, aga mulle küll meeldis pärast tööd koju jõudes midagi põske pista. Ma olen veel väike :)

Õhtusöögiks teeb C hakklihaga täidetud tomateid ja suvikõrvitsaid. Kõrvale keedame riisi.

Pühapäev: Pühapäeva hommikul vara toob C pagariärist värskeid croissant'e. Sellel ajal kui mina veel mõnusalt soojas voodis pikutan. :) Lõunasöögiks teeme värskeid kevadrulle. Neid, mida ei ole vaja frittida. Poest saab riisipaberit, mille täidiseks on vaja natuke krevette, ühte porgandit ja ühte kurki. Veel läheb vaja paari salatilehte, münti, riisinuudleid ja spetsiaalset kevadrullide kastet. Kevadrullide keeramine on natuke nagu sushi tegemine. Vajab pisut harjutamist. Aga ma väga armastan kevadrulle, nii et nende voltimise harjutamise vastu ei ole mulle mitte midagi.

Õhtusöögiks teeme boeuf bourguignon'i praekartulitega. Boeuf bourguignon on klassikaline prantsuse roog, mille retsept on pärit Bourgogne piirkonnast. Originaalis kasutatakse veiseliha hautamiseks alati Bourgogne punast veini. Liha küpseb veinis selleks spetsiaalselt ettenähtud nõus nimega cocotte. Sinna pannakse tavaliselt seltsiks ka mõned porgandid, sibulad, küüslauk ja maitseained. Meie asendame vahel punase veini tomatipastaga ja sellisel juhul on tulemuseks midagi guljašši laadset.

 Muidu on kõik väga hea ja tore aga selle roa valmimiseks kulub ebanormaalselt palju aega. Ettevalmistusteks läheb umbes 40 minutit kuni tund. See tundub veel täitsa mõistlik, eks. Aga pärast seda tahab veiseliha vähemalt viis tundi cocotte'is podiseda. Põhimõtteliselt on nii, et pärast kella 12nest lõunasööki, hakkame kohe ettevalmistusi tegema ja paneme cocotte'i tulele, et õhtust saaks enam-vähem normaalsel ajal süüa. Õnneks ei ole vaja kõik need viis tundi selle podiseva poti juures passida, piisab sellest, kui teda mõned korrad segamas käia. Tavaliselt teeme boef bourguignon'i korraga natuke suurema koguse, et jätkuks mitmeks söögikorraks. See tundub kuidagi tasakaalustavat seda, et üks pott on pea terve päeva tulel.

Selline oli üks nädal meie köögis. Nagu näed, enamikest roogadest pilte pole, veiseliha asemel on hoopis suvised maasikad jne. :) Vabandused. Ma alles väga hiljuti avastasin, et toidufotograafia on jube põnev maailm. Roogade hästi pildile püüdmine on mu jaoks veel täiesti tume maa aga mu vaiksete katsetuste ajel tärkas suur huvi selle vastu. Võib-olla tahaks seda kuskile isegi õppima minna?...

Kui sul on mõne roa kohta küsimusi, siis võid mulle alati kirjutada.
Bisous ♥ 

4 vaba päeva?

Mõningate perekondlike sündmuste puhul on siin tööandjal seadusest tulenev kohustus anda töötajale vaba päev. Selline, mille eest on makstud ka. Ma arvan, et Eestis on ilmselt umbes samasugune kohustus aga millegipärast ma arvan, et need päevade arvud ja võib-olla ka sündmused, mille puhul vabu päevi antakse, ei ole üldse mitte samasugused. 

Minu Eestis töötatud aja jooksul ei olnud mul kordagi põhjust seda seadust uurida, seetõttu ma Eesti kohta ei oska kahjuks võrdluseks kirjutada.
Me saime väga hiljuti teada, et meid on ees ootamas üks selline sündmus, mille puhul saab töölt kohe päris palju vabu päevi. :) 

Näiteks on tööandja siin kohustatud andma töötajale lapse abiellumise korral 1 vaba päeva

lapse sünni või adopteerimise puhul 3 vaba päeva

Lapse sünni korral on siin veel tegelikult ette nähtud 11 vaba päeva, nii et kokku saab värske isa kodus olla 14 päeva, mis kõik on tasustatud.
töötaja abiellumisel või PACS'i sõlmimisel 4 vaba päeva

Lapse surma korral tagatakse 5 vaba päeva

PACS'i kaasa surma korral 3 päeva

isa, ema, ämma, äia, õe, venna surma korral 3 päeva

abikaasa või elukaaslase surma korral 3 päeva

lapse invaliidsuse määramisel 2 päeva

Meil kummagil ei olnud õrna aimugi et ka PACS'i sõlmimisel on õigus makstud vabu päevi küsida. Oleks juba ammu aja kirja pannud. Abiellumise korral on ju veel arusaadav, et kas eelnevate ettevalmistuste või peojärgsete taastumiste jaoks kuluvad mõned vabad päevad väga ära. Aga et selle kümneminutilise paberite allkirjastamise jaoks on samuti võimalik enne näiteks neli päeva julgust koguda, on küll päris helde pakkumine. Kõik siin muudkui räägivad, et PACS'il pole abiellumisega eriti midagi ühist- no et ei korraldata mingit pruudiröövi ega nimeuputamist. Võib-olla on siin lihtsalt teistsugused pulmamängud ja ma olen millestki väga valesti aru saanud.? :) Peaks vist igaks juhuks ikka välja uurima, kuidas unPACS'ida :)

Meid on juba täna tegelikult ees ootamas pikk nädalavahetus nelja vaba päevaga aga üldse mitte sellepärast, et me oleksime nüüd PACS'i sõlmima minemas. Selleks on ikka veel üks Pariisi kohtu paber puudu. Avalduse esitasime sinna juba mitu nädalat tagasi ja nüüd igal hommikul on mul enne postkasti avamist jube põnev, huvitav kas täna on kiri või ei ole kirja.... Enamikel päevadel on seal jõulukingituste kataloogid. Ma olen kõikidele pereliikmetele Lego-komplektid juba ammu välja valitud.

Vabad päevad on seekord seetõttu, et esimene november on La Toussaint. Eesti keeli Pühakutepäev, millega mälestatakse lähedasi nende haudadele krüsanteeme ja küünlaid viies. Pühakutepäev on roomakatoliku kiriku püha, mida Eestis ju tegelikult tähistatakse 2. novembril hingedepäevana. Ainuke vahe on selles, et kui Eestis on hingedepäev riiklik tähtpäev, siis siin on Pühakutepäev riigipüha. Ja C firmas antakse reeglina teisipäevase vaba päeva puhul ka esmaspäev vabaks, nii et meid on nüüd pikk ja tegelikult ka üpris tegus nädalavahetus ees ootamas. 

Kallistan.

♥ 

Throwback Thursday. Samoëns

Mul oli juba tükk aega mõttes Samoëns'ist siia kirjutada ja kui ma siis täna hakkasin mälupulga pealt pilte otsima, avastasin ma, et need on tehtud täpselt viis aastat tagasi, 25-28 oktoober 2011. Mu kalamälu teadis küll, et see reis kuskil oktoobrikuus toimus aga et see täna kuupäevaliselt nii hästi klappis, on puhas juhus. Ma ei ole Samoëns'ist siin mitte kunagi varem kirjutanud ainult sellepärast, et me käisime seal jupp aega enne, kui see blogi üldse alguse sai. 2011 aasta oktoobri lõpust kulus peaaegu aasta enne kui myfrenchblog ilmavalgust nägi ja ometi on mul praegu tunne, et see fotomälestus sobib siia imehästi. See oli mu kõige-kõige esimene Prantsusmaa külastus.  

Rootsi Erasmuse programm sai meie jaoks läbi 2011 aasta septembri alguses kui mina läksin tagasi Eestisse, et lõpetada ülikooli viimane aasta ning C kolis tagasi Prantsusmaale, et kätte saada oma ülikooli diplom. Et pikad vahemaad meie suhtele saatuslikuks ei saaks, käisime üksteisel pea aasta jooksul pikemalt ja lühemalt külas. Nende külaskäikude esimene reis oligi 2011 aasta oktoobris, kui ma C-le Pariisi külla sõitsin. Tema vanematega esimest korda kohtusin- ma tänaseni mäletan, et see kolm lennutundi Tallinnast Pariisi olid seetõttu üsnagi ärevad. :) Mäletan, kuidas ma esimest korda Eiffeli torni tippu ronisin- sealne öine vaade linnatuledes Pariisile on siiani üks mu lemmikuimaid. Ning kuidas me Alpides, Samoëns'i mägikuurordis käisime. Ma ei olnud kunagi Mont Blanc'i mäetippu näinud ja C arust ei kõlvanud see tol hetkel kassi saba alla ka. :)

 Tänaseni on Samoëns mu meelest üks ilusamaid kohti, mida me oleme Prantsusmaal külastanud. Hästi keeruline on selliste kommentaaride objektiivsust vahel uskuda, sõltub ju paljuski sellest, mis kellelegi meeldib, eks. Aga kui näiteks Munamägi sul südame juba natuke kiiremini tukslema paneb, siis võid kindel olla, et see koht on oma kiidusõnu väärt.

Samoëns on pisikene suusakeskusega külakene Alpide mäestikus, sealt pole sugugi kaugel enam näiteks kuulsusrikas Chamonix suusakuurort ning Mont Blanc on palja silmaga hästi näha. Iseenesest peaks seda Alpide kõrgeimat tippu olema näha ka meie siinsete mägede ühest kõrgeimast tipust aga selleks peavad valitsema ideaalsemast ideaalsemad ilmaolud, taevatähed peavad õiges reas olema, sul ei tohi olla karmavõlga ja muud sellised toredad lood... 

 

Nii kõrgetes mägedes ei olnud ma kunagi varem matkanud ega ole seda tegelikult vist teinud ka pärast Samoëns'i. Sealsed kõrgeimad tipud vallutasime 1700 meetri kõrgusel, kodused matkamised on meil siin maksimum 1300 meetri peal. Kui me kaks aastat tagasi suvel Lõuna-Prantsusmaal käisime, siis sealne kõrgeim tipp-Mont Ventoux asus tõesti Samoëns'ist kõrgemal-1900 meetrit merepinnast. Aga kuna me seal sõitsime autoga päris üles välja, siis mägedes matkamiseks ma seda just ei loeks... Mont Ventoux'd saad meenutada SIIT.

 Samuti ei ole ma vist pärast Samoëns'i enam kunagi nii palju kilomeetreid nelja päevaga jalgsi läbinud. Kusjuures, enamus neist kilomeetritest kulus seal ju vertikaalselt liikudes ja iga päeva lõpuks kogunes neid nii umbes 20~25. C hoiatas mind küll eelnevalt ette ja eks seal kohapeal natuke raske ikka vahepeal oli ka. Aga kui ma nüüd tagasi mõtlen selle ronimise peale, siis meeles on vaid see, kuidas iga keeru või tõusu tagant avanes jälle uskumatult ilus vaade ja kui õnnelikuks see mind tegi. :) Mulle tohutult meeldivad mäed. :) 

Kui ma õigesti mäletan, siis vist teisel päeval matkasime üle niitude ja aasade, ronisime üle järjekordsete mägede ning leidsime ennast ühel hetkel pisikese mägijärve äärest. Selle kaldal istudes oli selline tunne, nagu istuks hiigelsuure kausi põhjas, mäed ümberringi kausi servadeks. Järve ääres ei olnud mitte ühtegi hingelist peale meie, absoluutne vaikus- see oli mu meelest veel vaiksem kui rabavaikus, sest rabas võib ju ikka aeg-ajalt näiteks lindude tegevusmärke kuulatada, aga seal ei olnud isegi mitte neidki- ja lisaks ei olnud seal mitte ühtegi levipulka ka. 

Alumise pildi keskel kauguses paistev majake oligi selle mäekausi põhjas oleva järve ääres, kus me kahekesi natuke aega hiirvaikselt istusime. Ei tahtnud loodust häirida. 

 
#nofilter sellele mägijõe ebaloomulikule sinisele värvitoonile. Appi, kui pikad juuksed mul olid. Ja pisike lammas all paremas nurgas.

Samoëns'is käisime mõlemad esimest korda elus motovarjuga lendamas (ma arvan, et nii on selle kaadervärgi eestikeelne nimetus, kuigi ma väga kindel pole) ja see oli üks väga väga cool kogemus. Iga kord kui ma siinsetes mägedes kedagi liuglemas näen, tuleb mulle see Samoëns'i päikesepaisteline päev meelde. Ja see vaade, mis sealt ülevalt meile avanes. See oli nii super. Kõrgust ma ei karda aga kui me sealt mäenõlvalt alla jooksime, nii et ühel hetkel tuli servast üle astuda aga jalge all enam maapinda polnud... siis käis küll väike jõnks südamest läbi. Sekundi pärast hakkasid tiivad aga juba kandma ja edasi oli ainult äge. :) 

Mu järgmine salaunistus on kuumaõhupalliga lendama minna. :)

Näe, see seal ülemisel pildil olen mina :)

Ja alumisel on vaade, mis meile maa ja taeva vahel liueldes avanes.

Viimasel päeval nägin ära ka selle kõige kõrgema tipu. Oli nagu iga teine tipp. Aga ma tol hetkel ütlesin vist ainult wow :) 

Alumisel pildil on vaade meie ööbimiskoha aknast. Päeva viimased päikesekiired. 

Pärast seda reisi kulus veel ligi aasta, enne kui ma Prantsusmaale kolisin ja seda blogi kirjutama hakkasin. Mul on nii hea meel, et mul on koht, kuhu Samoëns'i taolisi mälestusi talletada.
Ma väga loodan, et sul on neid ka huvitav lugeda.
Bisous ♥ 

Dilemma

Ma ei suuda otsustada. 

Ma alustasin eelmisel nädalal ühe kudumiga ja jõudsin tänaseks niikaugele, et valmis kampsikust lahutab mind umbes 20 sentimeetrit ehk täpselt üks lõngatokk. Aga lõng sai otsa ja nüüd olen ma dilemma ees, sest ma ei suuda kahe halva vahel valida.

Variant A) Ostan poest puuduoleva toki lõnga. Ei tundu just eriti keeruline ega halb mõte, eks? Õnnetuseks ei müüda seda lõnga siin mitte kuskil mujal kui ühes e-poes. 1 toki hind on 1.70 € Aga kõige väiksema paki saatmiskulu on 5.95 €. Mis tähendab seda, et selle ühe toki lõpphind tuleb alghinnaga võrreldes palju kallim. Ühtegi muud lõnga ei ole mul praegu plaanis osta, sest järgmise projekti lõngavarud on juba ammu ootamas. Võib-olla ülejärgmise projekti omad samuti. 

Lisaks sellele tuleks paki kättesaamisega oodata ilmselt kuni järgmise nädala lõpuni. See iseenesest ületamatu probleem ei ole, sest ega mul tegelikult ju väga kiiret pole. Lihtsalt, kui kudum on juba peaaegu täitsa valmis, siis ma ei tahaks enam kuidagi poolteist nädalat seda niisama vaadata....

Kuna ma ostsin selle lõnga juba päris jupp aega tagasi, ei ole ma kindel, et seal on parasjagu see sama partii müügil. Erinevatel partiidel võib aga olla värvitooni erinevus, mis kõrvuti kududes jääb eriti silmatorkavalt häirima. Selle asemel võiks siis ehk juba hoopis teistsugust värvi kombineerida aga kodus mul sobivat tooni pole ja pealegi tundub mulle kuidagi liiga juhuslik selle kampsuni seljatagune 20 cm järsku mingit teist värvi teha. 

Variant B) Harutan kogu töö üles. Kui ma teeksin kampsunile pisut lühemad varrukad, siis ilmselt jätkuks olemasolevast lõngakogusest kudumi lõpetamiseks. Aga ainuüksi mõte sellest, et ma peaksin täiesti otsast jälle alustama....Ei tundu ka üldse ahvatlev.

Seega, dilemma. A või B?

Vannituba.

Tere uus nädal! Loodan, et sa tuled hea!
Eilse jutu jätkuks kirjutan täna natuke vannitoast ja sealsest mööblist, valamutest ja segistitest. Nädalavahetusel käisime kohalikes vannitoasalongides ja showroomides ning valisime kataloogidest esimesi lemmikuid välja.

Kas on võimalik, et ülejäänud asjade valimine majja läheb lihtsamalt, kui nende kolme? :) Loota ju võib, eks. :) Kogu selle kataloogihunniku ja iga mudeli/brändi/materjali taustauuringute juures on mul vahepeal selline tunne, et pärast maja valmissaamist võiks sel teemal raamatu kirjutada. Ilmselt on seda tundnud kõik, kes kunagi maja ehitanud või põhjalikult kodu sisustanud.
Valikud, millest ma täna räägin, on alles meie päris esimesed. Nagu ka vaidlused, mis me nädalavahetusel edukalt maha pidasime. Ehk selle uudsuse tõttu tundubki kogu valimisprotsess keeruline ning seigad sellest jõuvad ka siinsetele blogi lehekülgedele. Ma luban, et pikki detailseid kirjeldusi siin olema ei hakka. Kirjutan ju siiski myfrenchblog'i ja mitte myhousebuildingblog'i ;)

Mu teadmised valamutest ja segistitest mitmekordistusid viimase paari päevaga. Ma ei teadnudki, kui palju erinevaid materjale ja kui ägedaid disaine või kui lahedaid lisafunktsioone võib neil olla. Nüüd vaatan oma praegust vannitoa kraani ja mõtlen, et oot- sel polegi ju led-valgustust, swarowski kristalle ega puutetundlikku sensorit? Tegelikult ei hakka neid funktsioone olema ka tulevases kodus aga kes oleks võinud arvata, et see on valikuvõimalus.

 Lisaks ägedatele disainidele saime teada, et on olemas ka sama ägedaid hindu. Ma tahaks siinkohal veelkord app-iiiii karjuda aga ma olen nädalavahetusel seda juba korduvalt teinud ja lõpuks aru saanud, et sellised hinnad sellistes kataloogides ongi normaalsus. Ma lihtsalt ei teadnud enne, sest ma pole kunagi varem elus pidanud kraanikaussi ostma. Umbes nii, et mina tean küll, et maailmakuulsa disainerinimega valget augulist t-särki müüakse tuhandete eurode eest (ja kuigi see, kuidas see võimalik on, mulle pähe ei mahu), siis ilmselt ütleks mulle sama mõni vannitoatarvete maailmaga kursis olev asjatundja. Nii lihtsalt ongi. 

Me teame, et kõiki neid vajaminevaid asju saaks mõnest poest ka tunduvalt odavamate hindadega aga me oleme mõlemad üsna veendunud, et kvaliteedi eest tuleb natuke rohkem maksta. Enamasti disaini ja igasuguste vigurite/gadget'ite eest samuti. Ja mõistikkuse ning eelarve piires oleme me nõus seda ka tegema aga vahel on tunne, et minu arusaam mõistlikkusest ei ühti sugugi mööblitootjate omaga. 

Me alustasime vannitoasalongide kataloogidest, kus on palju ilusat ja huvitavat disaini aga kohati väga-väga kõrged hinnad. Sellised hinnad, mille peale ma siin nädalavahetusel mitu korda appi karjusingi aga mis sellest hoolimata kohe mitte kuidagi meie budget'isse ei tahtnud mahtuda.

Ühes kataloogis nägin i-m-e-i-l-u-s-a-t vannitoamööblit. Täpselt sellist nagu ma unistustes ette kujutasin, et meie vannitoas võiks olla. Olin veel eriti rõõmus, sest kui tihti ikka juhtub, et su käes olevas kataloogis su unistus sulle vastu vaatab. See ju tähendab, et unistus on kuskil ka reaalsuses olemas, telefonikõne kaugusel. Kuna selles kataloogis hindu polnud, siis võttis C lahti selle brändi kodulehe ja otsis üles vannitoamööbli lehe. Järjestas need seal hinna järgi, kasvavalt eks, ja hakkas lehte tasapisi allapoole kerima. Mis sa arvad, kui kaua me seda lehte kerisime? Tükk aega otsisime oaklandi-nimelist mööblit. Kuni see kõige viimasena ehk siis kõige kõige kallimana meie silme ette ilmus. Ja ühe hetkega mu helesinise unistuse kildudeks purustas.

Bränd LineART. Komplektis kaks valamut ja valamutealune kapp- 3981 euri. Ilma segistiteta.

Bränd Cedam. Komplektis peegelkapp, seinakapp ja valamualune kapp koos valamuga- 5359 euri. Samuti ilma segistiteta.

Kindlasti on mõne inimese jaoks need minu unistused kättesaadavad ning nende numbritega tšeki väljakirjutamine ei pane silmagi pilgutama aga see pole hetkel meie reaalsus. Ma natuke aega olin kurb aga mis siis ikka. Õnneks on mu unistused üsna leppimisvõimelised ja paindlikud. Ühest natuke teistsuguse profiiliga poest leidsin nende kahe asenduseks sellise isendi. 499 euri aga ilma valamu ja segistita. Kusjuures, nende kummagi eest võib vabalt sama suure summa veel lisaks maksta. Ühe mööblitüki eest ei ole ka see tegelikult mingi säästuvariant aga sellel on reaalsem võimalus sobituda meie eelarvesse, kui peaks juhtuma, et ma ikka kindlasti ilma selleta vannituba ette ei kujuta. 

Valamute ja segistite maailm on umbes samasugune. Neljakohalised hinnad ainult šokeerivad ja paarisajased tunduvad nende kõrval juba üsna mõistlikena. Ja kui siis ilma võrdlemiseta mõtlema hakata, et üks kraanikauss läheb meile tõenäoliselt u 300 euri maksma... Neid on kolme kohta vaja... Pluss segistid, mille hinnad on ainult umbes 100 euri odavamad... Hmmm. Ma parema meelega ei arvuta neid asju kokku ega vaata meie eelarvet. Õnneks mul segistite maailmas ei ole ühtegi helesinist unistust, mida hind või mõni muu tegur võiks põrmustada. Kallid on nad sellest hoolimata.

Internetist erinevaid valamubrände uurides leidsime kogemata ühe Saksa online sisustustarvete poe. Avastasime, et seal on müügil kõik need samad brändid, mis me siin oleme välja valinud, kuid oluliselt soodsamate hindadega. Näiteks on meile siin silma jäänud üks ilus Villeroy&Boch'i valamu, mis Prantsusmaal maksab ligi 500 euri aga sealse poe hind on 200 euri võrra odavam. Täpselt sama mudel, täpselt sama suurus- väga erinev hind. Tuleb välja, et sealpool piiri ei ole ainult õlu ja šampoon odavam. Nüüd ongi meil selline plaan, et kui valamud ja segistid on lõplikult välja valitud, tellime need hoopis sealt lehelt ja säästame sellega ehk hulga raha. Kusjuures kohaletoimetamine peaks u 20 euri maksma minema.

Kuna meil on järgmisel nädalavahetusel neli vaba päeva ning meie seebi ja šampooni tagavarad on ammugi otsakorral, siis on meil plaan pisike roadtrip ette võtta ja Saksamaale sõita, et sealsetes vannitoatarvikute poodides natuke ringi vaadata. Ehk leiame sealt soodsamate hindadega ka vannitoamööbli.

Tegusat alanud nädalat!

Majaost vol. 2 ehk möödunud ja eesolevast nädalast.

Mis sa nädalavahetusel tegid?
Meie veetsime laupäevase päeva vannitoasalongides ja -showroomides ning pühapäevase päeva kodus voodis vannitoakataloogidest valamuid valides.

Alustuseks olgu öeldud, et me ei ole ühtegi lepingut veel allkirjastanud. Usu, ma siis hõiskan, kui kuskil midagi ametlikuks on saanud. :)
Möödunud nädalal käisime teist korda pangas ja teisipäevaks peaksime sealt vastuse saama. Andsime neile teada maja ja maa lõpliku hinna ning küsisime natuke rohkem raha, sest esialgsest küsitud summast jäi selle projekti jaoks natukene puudu. Ühtlasi öeldi meile eelmine kord laenusumma intressimäär, mis oli meie jaoks liialt kõrge ja mida nad nüüd loodetavasti on nädala jooksul korralikult alandanud. Kui mitte, siis astume sisse üle tee asuva konkurendi juurde ja küsime paremat pakkumist.

Eesoleval nädalal on meil kolmapäeval veel üks kohtumine arutamaks ühe teise laenu saamise täpseid tingimusi ja laenusumma suurust. Hästi lühidalt öeldes kasutame me majaostuks kolme erinevat laenu. Ühe võtame pangast- selle pikkust ega intressimäära me veel ei tea. Teise saame riigilt- sellel on 0-protsendiline intress ja seda me hakkame tagasi maksma alles 14 aasta pärast. Ning kolmas väikeses summas laen tuleb C firmalt- sellel on 1-protsendiline intress ja seda saab kasutada omafinantseeringu nime all. Miks ja millistel tingimustel on meil kolm erinevat laenu, sellest võin kirjutada mõni teine kord pikemalt. Kui kellegil huvi on.

 Loodetavasti on meil selleks laupäevaks selgem arusaam finantseerimise poolest, sest laupäeva hommikul on meil uus kohtumine maja ehitajaga ning kinnisvarafirmaga. Sellel kohtumisel tuleb meil ilmselt ehitusele jah või ei öelda. Ma siis hõiskan. :)
Sellel ~4000 ruudusel krundil on kaks maja juba valmis ning me kohtusime üle-eelmine nädalavahetus ka ühes neist juba sees elava naisega. Esmapilgul tundus enam-vähem meeldiv (tulevane)naaber olevat. Ütles, et tema maja valmimine võttis lubatust rohkem aega, muidu oli ta ehituskvaliteediga väga rahul. Hea teada. Selle hiljaks jäämise korral pidid siin olema seadusega ette nähtud trahvid, kui ma ei eksi siis 30 euri päeva kohta.
Eile kuulsime ehitajalt, et meie kõrvalkrundi vastu tuntakse samuti huvi. See on ainult õige pisut meie omast väiksem aga selle paigutus ei ole nii hea kui meie omal. Terrassi asukoht jääb seal kõigile nähtava koha peale ning majaesist ala saab ainult autode parkimiseks kasutada. Kuigi kinnisvarafirma on väljavalitud krundi hetkel meile broneerinud, siis ilma allkirjadeta pole ju tegelikult miski 100 protsenti kindel. Pöidlad pihku, et kõik läheks hästi. :)

Nii me siis siin praegu oleme- maja veel pole, isegi allkirju pole veel kuskil all aga kohalikud vannitoasalongid oleme kõik juba läbi käinud ja söögilaud ei paista tootekataloogide alt enam ammu välja.
Miks nii? Nimelt tuleb majaehituse suhtelises alguses öelda ehitajatele (tegelikkuses tuleb meil vist sentimeetrise täpsusega majaplaanile joonistada) kuhu veetakse veetorud, äravoolutorud, kanalisatsioonitorud, kuhu tuleb põrandaküte ja kuhu mitte, millisesse seina pannakse kahhelplaadid ja millisesse mitte. Täpselt sama kehtib muide ka köögi kohta- veetorude, äravoolutorude asukohad, kubu asukoht, ahjude eripistikute asukohad, põrandakütte paigutus jne jne. Meil tuleb kohe varsti juba väga täpselt teada, kus miski meie tulevases vannitoas ja köögis paiknema hakkab. Appp-iiii, mul ei ole veel õrna aimugi :)  Sellepärast me nii varakult alustasimegi. Ja no natuke sellepärast ka, et lihtsalt äge on. :)

Ma tahtsin alguses siia kirjutada aga mul on selline tunne, et see update on juba üsna pikaks veninud. Niisiis, homme tuleb natuke pikem postitus vannitoamööblist, valamutest ja segistitest. Sellest, mida me nädalavahetusel nendes salongides ja kataloogides nägime ning mitmekohalise summa võib üks valamukapp maksta. Ja lõpuks sellest ka, kuidas üks helesinine unistus kildudeks purunes. Nuuks.

Reedel saabusid postiga kolm puuduolevat paberit PACS'i sõlmimiseks. Üks paber on ikka veel puudu. See on see paber, mille kohta ma isegi ei tea, mis seal kirjas peaks olema. Pariisi kohus uuris igatahes välja, et abielus ma parasjagu ei ole ja konsulil ei olnud ka sünnitunnistuse tõlkimisega probleeme.

Homseni. Bisous. ♥

OOTD. 22.oktoober

Seekord lugu sellest, kuidas teksasärgi trend kõigest hoolimata ikkagi tee minu garderoobikappi leidis. 

Mäletad, õige pisut aega tagasi kirjutasin ma ühes postituses sellest, kuidas hiljaaegu maailma vallutanud teksatrend on minust puutumatult mööda läinud. Uuesti lugemiseks leiad selle jutustuse SIIT. Ausõna, ma ei tundnud ennast sellest sugugi puudutatuna, et mu kappi ei olnud ilmunud ühtki teksasärki, -kleiti, -vesti, -peapaela vms. Olin vist isegi salamisi pisut rõõmus. Iga kord linnas olles jalutas mõni trendikas teksaisend nagunii vastu. Sellest mulle piisas.

Tänavamoest catwalk'idele ja sealt tagasi tänavatele kolinud ning riidepoodide riiulid, moeblogid ja riidekapid vallutanud teksavaimustus jättis mind võrdlemisi ükskõikseks. Kui L mul siin natuke aega tagasi külas käis, siis me korra ühes poes isegi proovisime teksasärke ja keerutasime natuke aega peegli ees. Aga jätsime mõlemad ostmata. Kui ma suvel Eestis käisin, siis ma paaril õhtul näppasin ema teksasärgi, sest tol hetkel tundus mulle, et see passib hästi kokku mu valge pitsseelikuga. Nagu näed, mul on teksasärgiga siiani selline põgusate kohtumistega suhe olnud. 

Mu kaine mõistus sosistab ikka päris kõva häälega, et küll sa näed, teksa ununeb üsna pea ja asemele tuleb jälle midagi uut. Või vana. Teksatrend ja sellele järgnenud choker'ite vaimustus olid coolid 90ndatel ka. Siis kui mina kõndima õppisin. Pssst! Mul on selline karvane tunne, et kohe on sameti kord trendikaks hakata ja ta on oma vallutusplaaniga vaikselt juba algust teinud.... 

Aga las need trendid elavad oma elu. Eelmisel nädalavahetusel olime C sõprade juures tähistamas ühe pisikese aastaseks saamist. Minu meelest olime justnimelt selleks sinna kohale sõitnud. Tead, ma eksisin. Minu väga suureks üllatuseks otsustasid C sõbrad sel nädalavahetusel tagantjärgi ka minu sünnipäeva tähistada. Tordi ja küünalde ja kingituste ja lauluga... :) Juulis jäi pidu pidamata, sest nagu ma juba varasest lapsepõlvest tean- kõik sõbrad ja klassikaaslased sõidavad alati suveks maale vanaema juurde ja seetõttu ei ole kedagi kunagi mängima ja kooki sööma kutsuda.  

Ma ei ole kunagi oma südasuvist sünnipäeva suure peoga tähistanud. Ma isegi ei tea, kas see teeb mind praegu kurvaks või mitte. Mu sünnipäevakoogil on alati küünalde kõrval värsked maasikad, nii et ma ei oska väga millegi üle kurta. :) 

C sõprade kingikarbis oli peidus teksapluus, seelik ning komplekt käevõrusid. Ma olin nii üllatunud, kui järsku hoopis mulle laulma hakati ja ma tordi pealt 29 küünalt pidin ära puhuma. Ei, mitte see ei olnud üllatus, et koogil 29 küünalt oli. Ma tean küll, et kolmkümmend ootab kohe nurga taga. Lihtsalt see, et nad mitu kuud hiljem ikka otsustasid mind meeles pidada, oli neist väga armas. 

Seelik on absoluutselt minu stiili. Cool'i mustriga ja ägedat värvi ja kelmika paelseosega vööl. Äge. :) Ja tegelikult on ju see teksapluus samuti ilus. Mulle meeldib, et särgile on trükitud tagasihoidlik muster. Ma tean juba, et mu valge pitsseelikuga saan ta ilusti paari panna. Mis sa arvad?

Ilusat nädalavahetust!

 ❤

PACS

Nagu majaostuga seotud kümnetest rendez-vous'dest ja sadadest paberitest ning avaldustest veel vähe oleks, otsustasime ette võtta veel ühe pisikese projekti.
Nimelt tuleb meil enne ühist laenulepingut ja majaostu sõlmida kooseluleping ehk pr keeles PACS. Me oleme seda siiani vist mugavusest ja pisikesest laiskusest kogu aeg edasi lükanud. Aga nüüd tundub, et pole enam pääsu. Kuna me abielus ei ole, siis tõenäoliselt oleks majaostu allkirjastanud notar meilt nagunii mingit kooselu tõendavat paberit nõudnud, seetõttu otsustasime sellega juba ennetavalt tegelema hakata.

PACS sõlmitakse siin kahe koos elava inimese vahel. Mees-naine, naine-naine, mees-mees, sugu ei mängi siin absoluutselt mingit rolli, nagu ka mitte lepingut sõlmivate inimeste omavaheline suhe, defineeritagu seda siis kas elu armastusena või lihtsalt korterikaaslastena.
Laias laastus jagunevad arvamused PACS'ist siin kaheks. Ühtede jaoks on see pelgalt paber maksude vähendamiseks, soodsamateks garantiitingimusteks jms. Teised peavad seda aga nö abielu eeletapiks ehk siis lisavad sellele juurde ka mingi romantilise aspekti.

Meie siinses sõprusringkonnas on täpselt samuti kahetisi kogemusi. Üks paar korraldas perele-sõpradele-sugulastele suure kostüümipeo ja nemad ütlesid kohe kõva häälega välja, et nende jaoks on see peaaegu nagu abielu sõlmimine. Kinkisime neile selle puhul kahe-kolmepäevase hotelli-spaa külastuse (et nagu väikesed mesinädalad) ja jäime pulmakutset ootama. Pole veel tulnud.
Kaks teist paari on aga kooselulepingu sõlminud vaid seetõttu, et neid ootas ees ühine majaost. Täpselt nagu meidki. Kahekesi käidi lõunapausi ajal kohtus pabereid allkirjastamas ning sellele ei järgnenud mingit pidu. Sõpradele teatati uudisest juhuslikul kokkusaamisel, ilma suure kisa ja kärata. Täpsustamise mõttes lisan, et ega sinna paberite allkirjastamisele kedagi teist peale asjaosaliste nagunii ei lubata. See ei ole üldse nagu perekonnaseisuametis abielu registreerimine.

Paberite allkirjastamine võtab ise aega u 10 minutit. Tunduvalt rohkem aega kulub aga selleks, et kõik selleks vajaminevad dokumendid kokku saada. Võid ette kujutada, et seda eriti siis, kui üks osapooltest ei ole juhtumisi veel prantslane ka. Jumal tänatud, et Eesti on Euroopa Liidus, sest vastasel juhul peaksin ma praeguse paberikuhja kolmekordistama ja vaja läheks kindlasti ka vanaema lellepoja sünnitunnistust ning naabrite eelmise aasta sissetuleku suurust. :)

C-l on vaja PACS'iks esitada 6 paberit: kaks avaldust + sünnikoha linnavalitsusest saadud sünnitunnistuse koopia + id kaardi koopia + tõend selle kohta, et ta ei ole kellegi teisega parasjagu seotud/abielus :) + tõend selle kohta, et me päriselt ka elame koos :) Normaalne.

Minul on vaja esitada 10 erinevat paberit. Kaks avaldust + sünnitunnistuse pr keelne koopia + id kaardi koopia + tõend selle kohta, et ma ei ole kellegi teisega seotud/abielus + tõend selle kohta, et me elame koos + certificat de coutum + perekonnasündmuse tõend + veel üks tõendit, mida C kuskilt taotles, ja mille kohta mul pole aimugi, mida see sisaldab + veel üks isikuttõendava dokumendi koopia. Normaalne, ju. :)

Eesti saatkonnast Pariisist on vaja saada kaks paberit- perekonnasündmuse tõend ning certificat de coutum. Kahe paberi eest küsitakse 50 euri riigilõivu. Ma pean siin taaskord mingeid kõrgemaid võime tänama selle eest, et Eesti riigis on loodud digiallkirjastamise võimalus. Vastasel juhul oleks ma pidanud sõitma vaid nende kahe paberi pärast Pariisi, mis oleks mulle heal juhul veel umbes 60 euri maksma läinud.
C-l oli vaja oma sünnikoha linnavalitsuselt küsida tõendit selle kohta, et ta pole parasjagu kellegi teisega abielus. Ei olnud. :) Mul on samuti sama tõendit vaja, aga tuli välja, et selle väljastab välismaalastele ainult mingi Pariisi kõrgem kohus. Kuidas nemad minu abielu staatust teavad, pole õrna aimugi. Loogiline oleks ju, et seda paberit väljastab nt Eesti perekonnaseisuamet aga ei, nii lihtsalt need asjad siin riigis ei käi. :)

Mul on tänaseks 4 dokumenti puudu. C on kõik enda omad kätte saanud. Loomulikult tulevad kõik paberid koju hariliku posti teel. Hea veel, et tuvisi ei kasutata. E-mailidest ei ole keegi siin mitte kunagi mitte midagi kuulnud. Nagu tavaliselt.
Kui paberid on olemas tuleb kohtusse aeg kinni panna, dokumendid vaadatakse läbi, loodetavasti ei öelda, et mingi linnuke on kuskilt puudu ja siis tuleb allkirjad alla panna ja ongi kogu lugu.

Eraldi me PACS'i puhul suurt pidu tegema ei hakka. Õhtusöök kahekesi mõnes ilusas restoranis tundub igati proportsionaalne selle ettevõtmisega. Meil on plaanis kõik siinsed sõbrad kokku kutsuda hoopis siis, kui me oleme PACS'i ära sõlminud ning allkirjastanud ka majaostu lepingu. Siis võib küll pidu pidada. :)

Kaunist kolmapäeva!
gros bisous

Majaost vol. 1 ehk kuidas kõik alguse sai.

Kuidas kõik alguse sai? 

Ma arvan, et esimest korda naljatasime majaostu teemal selle suve alguses. Ma ei saa isegi mitte kirjutada, et me arutasime seda kuidagi pikalt ja põhjalikult, sest tegelikkuses me seda ei teinud. Pagariäris on iga kuu alguses tasuta kinnisvara ajakiri leti peal ja ma haarasin sealt selle paaril korral kaasa. Et hommikusöögi kõrvale niisama ilusaid maju vaadata ja natuke võib-olla unistada. Enamasti jõudsime alati aruteluga sinnamaani, et siin on ikka hämmastavalt odavad kinnisvarahinnad ja päris palju pakkumisi ja siis sai tavaliselt hommikusöök otsa ja ajakiri rändas prügikasti.

Enne mu suvist Eestis käimist rääkisime sellest ehk ainult natuke kõvema häälega kui suve alguses. Minu peas jäigi sellel hetkel see majaost vaid idee või unistuse tasandile. Ma oleks seda teemat veel umbes pool aastat mõttes mõlgutanud ja siis veel pool aastat kuulutusi vaadanud ja nii kunagi kaugemas tulevikus päriselt mingite tegudeni jõudnud. 

Aga ma peaksin nüüdseks juba teadma, et kui mu teinepool mingist ideest kõva häälega räägib, siis ideest reaalsuseni läheb pärast seda väga vähe aega. Mitte et ta nüüd kohe esimese maja ära ostaks, vaid pigem selles mõttes, et selleks ajaks on tal esimesed taustauuringuid juba ammu tehtud. Kusjuures ma tavaliselt kunagi ei taba teda neid uuringuid tegemas. Millal ta neid teeb ja kus mina siis olen, pole õrna aimugi.

Nii ma siis tulingi reedesel päeval Eestist tagasi ja kõik mu Eesti emotsioonid olid selle mõtte peaaegu et lämmatanud, kui C teatas mulle, et pühapäeval võiks äkki elamumessile minna. Esimesi kontakte looma ja muud sellist. 

Loomulikult me käisime ja saime sealt kohe mitu huvitavat pakkumist. Hunniku pabereid ja plaane samuti. Selles mõttes oli mess väga hea koht alustamiseks, sest seal olid pea kõik kohalikud tegijad kohal ja kõigi pakkumised saime ühe päevaga kätte. 

Ja sealt siis see majaostu projekt edasi veerema hakkaski. Igapäevase tegevusena ja siis juba nii, et uuringuid tegime me mõlemad ja arutelud muutusid ikka pikemaks ja põhjalikumaks. Ausõna, vahepeal on tunne, et me millestki muust enam ei räägigi. :)

Miks uus maja ja mitte vana? 

Alguses olid mõlemad variandid laual aga umbes nädalaga saime aru, et uue maja ehitamine on meile ainuõige valik. Esiteks seepärast, et me kumbki ei tahtnud hakata tegelema renoveerimistöödega. Meil kummagil pole just suurt kogemustepagasit hindamaks vana maja head või halba või väga halba seisukorda. Ja meile kummalegi ei meeldinud mõte, et pärast aastast seeselamist tuleb kuskilt ikka välja, et elektrisüsteemid vajavad hädasti väljavahetamist või kuskil seina taga elab hallitus oma elu. 

Kuigi vanal majal oleks olnud ehk rohkem nö "iseloomu" ja kohati olid vanad majad siin ka palju odavamad kui uued ehitised, siis kokkuvõttes ei kaalunud isegi paratamatud vana maja pisikesed ümberehitused ja seinavärvimised üle uue maja terviklikku valmisolekut.

Teine oluline põhjus peitus rahakotis. Nimelt on C-l võimalik saada teatud summas null protsendilise intressiga laen, mille tagasimaksmine algab alles 14 aasta pärast. Aga seda laenu antakse vaid uue maja ehituse jaoks ja kuna saadav summa katab meil pea poole ! laenu kogusummast, siis tegelikult ei olnud lihtsalt ratsionaalne, et me sellise pakkumise jätame kasutamata. 

Kolmas oluline põhjus oli see, et uue maja ehitamisel saame kõik enda vajaduste järgi paika panna. Eks natuke määrab siin ikka ka rahakoti suurus aga üldjoontes on meil võimalik ehitada täpselt selline maja nagu meile meeldib. Ja meie praeguse kõige huvitavama pakkumise puhul tehakse absoluutselt kõik tööd ära, alates põrandate paigaldamisest kuni maja välis- ja siseviimistluseni. Meie mureks jääb vaid köögimööbel ning osade valgustite ja valamute paigaldus. Ja aia ehitus. 

Täiskomplekt või kõik eraldi? 

Uue maja ehitusel on siin kaks varianti. Kas pakutakse maad koos majaga ehk siis täiskomplekti või tuleb maatükk iseseisvalt leida, see kõigepealt ära osta ja seejärel leida ehitusfirma, kes sellele maja peale ehitab. Meid huvitab praegu rohkem see täiskomplekti variant. Ühel ehitusfirmal on siin juba olemas suur krunt, millel on kinnitatud detailplaneering ning naabrite heakskiit. Sellele krundile on plaanitud ehitada kuus valdavalt samas suuruses eramaja, millest kaks on juba valmis ning ühes isegi elatakse sees. Kõikide majadega kaasneb maatükk, mille suurus varieerub 500 kuni 1000 ruuduni. Meie huviorbiidis on üks neist suurematest maatükkidest, kogupindalaga 960 ruutu.

Meil on laual veel üks pakkumine teisest firmast, kus meil endal tuleb kõigepealt leida maatükk (ehitusfirma abiga). See olemas, tuleb meil lasta teha detailplaneering ning pinnase analüüs (nende eest loomulikult omast taskust makstes) ja täita väga suur hunnik pabereid ja käia väga mitu korda notari juures ja.... Lisaks on meil vaja saada naabritelt ehitusluba, mille saamisega võib minna heal juhul kaks kuud, halvemal juhul mitte kunagi... Alles seejärel saaks hakata ehitusfirmaga maja planeerima. See eraldi ostmine ei tundu sugugi nii lihtne olevat.

Täiskomplekti kasuks räägib ka fakt, et sellisel juhul algab uue maja eest maksmine alles sellel hetkel, kui me saame maja võtmed kätte. Praegu ennustatakse seda umbes järgmise aasta mai lõpuks/juuni alguseks. Kõik eraldi pakkumise puhul tuleb hakata samm-sammult kohe maksma. Kusjuures samal ajal tuleb ju ka praeguse kodu üüri maksta. Kõik eraldi paketiga võib maja ehituse alguseni minna kuni aasta samas kui täiskomplektiga variandi puhul elame heal juhul aasta pärast juba majas sees. 

Kuhu me kolime? 

Meie praegusest linnakesest jääb uus elukoht umbes 20 km kaugusele. Tegemist on tunduvalt suurema linnaga kui praegune, koos kõikide äärelinnadega on sel u 62 000 elanikku. Võrdluseks meie praeguse linnakese napid 3000 elanikku. Uus linn on elanike arvult umbes sama suur kui Narva. Nagu mu ema tähelepanelikult märkis, on seal eeldatavasti ka muud peale pagariäri. On küll jah. Isegi rongi otseühendus Pariisiga on olemas. Krundi asukoha kõige olulisem (võib-olla isegi ainus) kriteerium oli linnaliinibusside peatuse lähedus. See ei ole niivõrd oluline C-le, vaid eelkõige mulle. Kuna mul autot pole, siis avardab bussiühendus tunduvalt mu liikumisvabadust. Väljavalitud krunt asub bussipeatusest 700 meetri kaugusel ning bussiga kesklinna minekuks kulub 10 minutit. Proovisin järgi. Krunt jääb äärelinna osasse, kus ühest küljest piirab meid mets ja ülejäänud kolmest küljest naabrid, kellel on kõikidel suured aiad ja mõnedes aedades laiutavad tenniseväljakud ja viiemeetrised basseinid. 

Mis seis praegu on? 

Täna on asjad niikaugel, et meil on olemas selle täiskomplekti pakkumise maja lõplik plaan. See tuleb meil nüüd eriti detailselt üle kontrollida. Ja meil on olemas selle pakkumise lõplik hind. Pangas oleme korra juba käinud aga järgmisel nädalal tuleb uuesti minna, sest maja lõpphind osutus natuke kõrgemaks, kui meie esimene küsitud laenusumma. Teisipäeva hommikul on pangas uus kohtumine. Kui sealt öeldakse jah, siis tuleb meil majaplaan kinnitada, ehitusfirmaga leping sõlmida ja nemad alustavad ehitamist, samal ajal kui mina saan pinterestis uue kodu sisustamist hakata planeerima. :) 

Järgmise korrani. 

Kaunist nädalavahetust kõigile!

bisous

OOTD. 12.oktoober

Täna, täpselt neli aastat tagasi kolisin ma Prantsusmaale. Praegu seda siia kirja pannes tundub see nii uskumatu. Ühest küljest on mul selline tunne, et neli aastat peaks olema justkui jube pikk aeg. Aga teisest küljest on mul selline tunne nagu ma oleks alles eelmisel nädalal siia kirjutanud, et minu siiakolimisest sai nüüd kolm aastat. Jippiiiii jeeee. Sööme kooki. :) Või midagi sellist.

Ma pidin endale mitu korda kinnitama, et ma just natuke aega tagasi ei kirjutanud seda sama teksti siia. Et ei ole vaja hakata esimest lauset ümbersõnastama, sest tegelikult ikka ei ole väga suurt ohtu, et ma olen ennast nädalast nädalasse kordama hakanud. Või et keegi mäletab aasta taguse postituse täpset sõnastust. 

Kui mu enda mälu mind ei peta, siis ma olen vist alati selleks päevaks midagi erilisemat küpsetanud. Ühe korra tegin kindlasti oma lemmikumat õunakooki ja ühel aastal katsetasin mu meelest tiramisuga. Küllap ikka selleks, et seda oktoobrikuist tähtpäeva kuidagi meeles pidada ja ehk sellest ka väike traditsioon luua. Kuna minu sünnipäevast on juba mõned head kuud möödas ja C sünnipäevani on veel mõned head kuud aega, siis see sobis siia keskele suurepäraselt. 

Aga täna ei ole ma midagi küpsetanud. Täna olen ma ise oma pisikest traditsiooni murdnud, sest mul lihtsalt ei olnud ei tähistamise ega küpsetamise tunnet... Meil on õhtusöögi magustoiduks kaks koogitükki ikka aga seda ainult sellepärast, et me esmaspäeval alles küpsetasime ja seda on siiani veel järgi.

Mulle tundub, et see neljas aasta on kuidagi eriti kiiresti mööda läinud. Ja ma ei teagi päris täpselt miks tänane päev ei tundu nii olulise ja tähtsana kui varasematel aastatel. Võib-olla on see loomulik, et aasta aastalt muutubki kolimise kuupäev vähemtähtsamaks. Võib-olla nii peabki olema. 

Võib-olla on asi selles, et sellel aastal olen ma mitu korda Eestisse jõudnud ja viimasest pikemast korrast ei ole ka veel väga palju aega möödas. Ning ka sellel aastal on minu sõbrad sealt siia jõudnud ning seegi oli alles väga hiljutine külaskäik. Tänu nendele sagedasematele kohtumistele ei tundugi need vahemaad enam niiiiiii hirmus pikad kui alguses. Kuigi kui ma ükspäev jõuludele mõtlema hakkasin, siis tuli küll kange tahtmine jälle lennupileteid vaatama hakata. :)

Võib-olla olen ma siinse eluga lõpuks lihtsalt ära harjunud. Sellele aitas kindlasti kaasa see, et käesoleval ja pisut juba ka eelneval aastal oli siinne elu kohati argipäevaselt rutiinne (ja seda ainult positiivses mõttes). Hea on ka see, et esimese aasta põnevused, teise aasta hirmud ja kolmanda aasta koduigatsused on tänaseks seljataha jäänud. Aeg-ajalt käivad kõik kolm muidugi külas. Vahel ükshaaval ja vahel tulevad kõik koos suure hurraaaga korraga. Aga üldiselt on see neljas aasta selles mõttes võrdlemisi rahulik olnud. Ma tean, kus ma olen. Ma tean, mis ma teen. Enamuse ajast. Loodetavasti. Ma tean, mis ma veel teha võiksin. 

Ja võib-olla tuleneb selleaastane vaikne 12. oktoober hoopis ka sellest, et mineviku asemel on praegu tunduvalt põnevam tulevikku vaadata. Täna saime kätte esimese parandustega lõppvariandi majaplaanist. Ja leidsime kohe, et sellele tuleb juba mõned uued parandused teha. Hommikul veetsin kaks tundi võrreldes erinevate kraanikausi mudelite plusse ja miinuseid. Eeeem... kes oleks uskunud, et kraanikausi valimine nii ütlemata põnev võiks olla. :) 

Vot nende "võib-olla" põhjuste pärast jäigi täna kook küpsetamata. Aga sellest pole midagi. Selle asemel vaatan hoopis L'i tehtud pilte ja mõtlen, kui tore päev meil oli. 

Kallistan!

vest Cache Cache / pluus Mexx / püksid Guess / kell Cluse 

Soolaleivapidu

Ma ei ole blogis meie kodust väga pilte jaganud varem. Ühe korra olen tühja külmkappi küll näidanud ja terrass on ka siin päris mitu korda kõigile vaatamiseks olnud. Aga ülejäänud kodu pildistamise peale pole ma varem isegi väga mõelnud. Alati on selline tunne, et kõik ei ole veel päris valmis, toad ei ole sellised nagu unistustes (või pinteresti piltidel :) ja siis ei olegi sellist tunnet tekkinud, et tahaks siin blogis kellelegi midagi näidata. 

 Ma olen veel selline tüüp, kellele kohutavalt meeeldib ümberkorraldusi iga natukese aja tagant teha. Selle siin elatud aja jooksul olen ma ikka päris mitu korda mööblit ümber tõstnud. Ja sa ei usu ilmaski, kui mitu korda ma olen nelja aasta jooksul diivanipatjade katteid vahetanud. Ma ise ka ei uskunud, kui meenutama hakkasin. Aga nüüd avastasin ükspäev, et kõik asjad on juba päris jupp aega samal kohal püsinud, nii et ehk on siis lõpuks õige hetk. :)

Majaosa, mida me siin üürime, on meil enam-vähem kolmas ühine kodu. Ja Prantsusmaa on kolmas riik, kus me koos oleme elanud. Varasemalt oleme jaganud Rootsis ühikatuba ning Eestis Nõmmel lühiajaliselt korterit üürinud. Selle Rootsi pärast kirjutasingi, et see on enam-vähem kolmas kodu, sest ühikatuba koduks nimetada on khm...mõne jaoks ehk natuke liiga palju, kuigi meie ise peame ka seda oma ühiseks koduks. 

Et ka siin on tegemist üürikaga, siis ilmselgetel põhjustel ei ole me siin suuri ümberkorraldusi teinud- seinu ei ole värvinud, tapeeti ei ole pannud ning põrandaid ei ole vahetanud. Seda enam, et aasta enne meie sissekolimist tehti siin väga põhjalik remont. Mööbli oleme küll pidanud kõik ise muretsema, sest sisse kolides olid siin vaid valged seinad ja kolm terrasitooli. 

Aga aitab pikast jutust. Täna kutsun sind siis lahkelt esiuksest sisse. Tere tulemast!

Alustame päris algusest ehk siis esiuksest ja koridorist, kus valvab Jänes ja mille lõpus paistva ukse taga asub wc. Kui kingad jalast võetud ja mantel seljast, saab paremalt kohe kööki astuda. 

 

Maja on tegelikult hiiglama vana ja sellest tulenevalt säilitanud nii mõnegi omapärase detaili. Köögis näiteks on vana leivaküpsetusahju roosast graniidist korstnaosa ning samast kivist aknalaud, mis kunagi ammu ammu täitis hoopis kraanikausi ülesannet. Kivist majal on võimsad kaheksakümne sentimeetri paksused seinad ja üks selline eriti madal ukseava nagu vanade eestlaste rehielamutes. Me kumbki ei mäleta, et oleksime sealt alt läbi minnes tõsiseid muhke saanud. Küll aga on meil eredalt meeles see, kui üks meie külalistest sealt omale verise kulmu sai. (tervitused K-le siinkohal ;) 

Läbi selle madala ukseava pääseb aga köögist edasi söögi- ja elutuppa.

Elutoast avaneb uks terrassile, mis sulle küll vist pikemat tutvustamist ei vaja. Ja selle kõrvalt viib trepp üles teisele korrusele. 

 

 Üles jõudes avaneb selline vaatepilt. Otse ette vasakule jääb vannituba, kus on mu kodu lemmikdetail. Suur katuseaken. Kui mul oleks kombeks pimedatel selgetel talveõhtutel küünlavalgel vahuses vannivees mõnuleda, siis üles vaadates võiks sellisel hetkel kõik taevatähed üle lugeda.

 Vannitoa kõrval asub meie magamistuba. Ja magamistoa kõrval vasakul paistab uks, mille taga peitub majapidamisruum. Seal elavad oma elu pesumasin, jalgratas ja moosipurgid. Majapidamisruumist veelgi vasakule pöörates, saad astuda külalistetuppa, mis täidab ühtlasi ka raamatukogu, office'i ja õmblusateljee ülesannet. 

  

Alumisel pildil on vaade sellest ülemisel pildil olevast lahtisest aknast. 

Ja ongi ekskursioon läbi. 

       Mäletad, ma eelmise nädala alguses kirjutasin, et räägin sulle varsti meie elumuutvast uudisest. :) Vot, lood on nüüd nii kaugel, et õige pea saab sellest ülalnähtud kodust meie jaoks minevik, sest me ostame omale maja. :) See oli tegelikult samuti üks põhjustest, miks ma tahtsin praeguse kodu siia blogisse jäädvustada. 
Me oleme selle majaostuga nüüdseks umbes kuu aega intensiivselt tegelenud. Enne Eesti reisi oli see veel üpris ähmane idee, mistõttu ma ei julgenudki sellest kõva häälega eriti kellelegi rääkida. Pärast tagasitulekut oleme aga selle projektiga päris igapäevaselt hõivatud olnud ja tänaseks on asjad niikaugel, et suure tõenäosusega kirjutame lepingule alla veel selle aastanumbri sees. :)

Hetkel jäävad veel kõik muud detailid saladuseks aga ma kindlasti kirjutan sellel teemal siin veel üsna mitu pikka postitust. Saladuseloori kergitamiseks ütlen veel vaid niipalju, et me hakkame uut maja ehitama, sellist, mis tuleb täpselt meie soovide ja vajaduste järgi. Ning selle ümber hakkab olema suur aed. Et kõik porgandipeenrad ja mustikapõõsad ikka ära mahuks. :) Jipppiiiiii :) 

ps: Ei pea vist mainimagi, et me oleme väga väga põnevil. :)

Kaunist alanud nädalat kõigile!

gros bisous