Palume lauda!

Hei! Oktoobrikuu lõpetuseks poseerib siin täna meie kauaoodatud söögilaud. Seesama, mida me nii väga juuli lõpuks, mu vanemate külaskäiguks tahtsime saada aga mis siis kohe mitte kuidagi valmis ei tahtnud saada. Eelmisel reedel saime aga lõpuks lauale järgi minna. Oh seda rõõmu.

Sa ei kujuta ette, kui megaraske see on. Kõige hullem oli selle kaubikust alla saamine. Ma oleks ta peaaegu, et rõõmuga sinna jätnudki. Seejärel tundus maja tagune terrass talle täitsa paras koht olevat, sest uksest sisse mahtumiseks oli vaja kogu kupatus külili keerata ja siis astmest üle tõsta ja siis tuppa vedada ja uuesti ümber keerata ja... Mul on siiani jalad sinikaid täis. Ausalt, sellesse kohta, kuhu me ta reede õhtul panime, jääb ta järgmiseks kümneks aastaks.  

Toole meil veel pole, kuigi jaht käib täie hooga. Kes oleks võinud arvata, et esimeses ettejuhtuvas mööblipoes polegi sellist tooli, mis oleks mugav, kerge, stiilne, õiget värvi ja pangakontot täiesti tühjaks ei röövi. Kui me teisest poest ka ei leidnud, siis mõtlesime korra juba meie mööblitegijale helistada ja uurida, ega ta juhuslikult toole ei oska teha. Ta põhitöö on tegelikult sise- ja välistrepid. Me ise päris püstijalu igal õhtul ei söö, kasutusel on vana lauakomplekti toolid aga need pildile ei passinud. Aga muidu võib siia sööma tulla küll. Korraga vabalt vähemalt kümme inimest. 

Laud on tehtud sellisest erilisest saarepuust, mis kasvab siin riigis ainult selles regioonis, kus me elame. Oleme jällegi hästi kohalikud tarbijad. Harilikust, Eestiski kasvavast saarest eristab teda tume puusüdamik, mida ümbritseb muidu saarepuule iseloomulik hele puit. Tumeda südamiku annab talle hästi vesine ja savine kasvukoht. Ega ma päris täpselt tea, võib-olla on kõik Eestis kasvavad saarepuud sellised, meil siin aga taolisi mujalt ei leia. 

Jätsime lauale taotluslikult naturaalsed vooklevad puiduplaadi servad, jalad on värvitud tumehalli puiduvärviga ning lauaplaat kaetud kolmekordse mati lakikihiga. 

Ühel ilusal päeval tuleb laua kõrval oleva valge seina äärde samast puidust ja sarnases stiilis/värvikombinatsioonis madal pikk baarikapp kõikidele nõudele ning klaasidele. Ja teisele poole lauda, elutoa poolses nurgas diivani ees hakkab olema sarnane kohvilaud ning teleka alus. Meil on visioon. Ja joonised. Aga niikaua kuni pangakonto end kosub, naudime oma ilusat lauda. 

Bisous

Külalistetoa seinad. Enne ja pärast.

Hei! Täna pikka juttu pole. Katsime hommikul seinad teise värvikihiga ja nagu lõpust näed on esimene ja ühtlasi ka selle toa ainuke riiul juba tagasi oma kohal. Kogu mööbel selles toas on samasugust tumedat värvi ja mul on tunne, et see hakkab päris hästi nende virsikukarva seintega kokku kõlama. Mahedamalt igatahes kui eelnev lumivalge.  

Hommikul vaatasid meile vastu täiesti ebaühtlased seinad ja me olime juba peaaegu valmis õnnetud olema aga teine kiht värv kattis kõik ebaühtlused vist ilusti ära. Tulemus igatahes kuskilt otsast praegu laiguline ei paista. Päikesevalguses ei ole saanud veel näha, sest täna on terve päev hall ja vihmane olnud.

 Meie teine värvimiskogemus õpetas, et heledamat tooni on olulisemalt keerulisem ühtlaselt peale kanda, kui tumedat tooni. Kuigi alguses tahtsime kangesti võõrast värvibrändi süüdistada mitte-nii-kvaliteetses tootes, siis tegelikkuses oli ta vist ikka umbes sama hea kui esimenegi. (Kui kellegil tekkis huvi, siis esimeses toas kasutasime brändi Sikkens ja teises Tollensi värvi.) Ja ühest värvikihist ei piisa mitte kunagi. Ning lakke on kasulikum panna üsna lai teip, et rulliga oleks üleval kindlam tegutseda. Esimesel korral sain ma lage ikka päris mitu korda puhastada. Näed, kogemused juba õpetavad.

Kolmanda toa värvi pole me veel välja valinud. Kuigi ma olen algusest peale sinna tahtnud vert d'eau tooni- eesti keeles kuuluks see kuhugi meresiniste-roheliste perekonda- siis seda õiget tooni on seekord väga keeruline leida. C ei ole sellest värvist üldse vaimustuses ja mul on raskusi tema argumentide tõrjumisega. Mõlemad eelmised värvitoonid on kummalisel kombel justnimelt tema leidnud, väidetavalt mingisuguse matemaatilise tehte alusel ja värvipsühholoogia tõekspidamiste järgi. Ma selle esimese peale pööritasin küll alguses silmi aga et lõpptulemus on mõlemal korral väga okei olnud, siis ma lasen tal nüüd edaspidi üsna rahulikult valida. 

Külalistetuba enne:

Ja pärast:

Uus nädalavahetus. Uus tuba. Uus värv.

Hei! Kuidas su nädalavahetus möödub?
Meil siin hakkavad maalritööd väikest viisi uueks harjumuseks saama. Elame värvimisest värvimiseni, vahepeal sööme, magame ja teeme tööd aga see pole sugugi nii põnev. Kaks vaba päeva tundub olevat täpselt paras aeg nelja seina värvimiseks. Nii et kui otsid järgmiseks nädalavahetuseks plaane...

Sel korral võtsime käsile külalistetoa seinad. Nagu eelmiselgi korral, nädala sees valisime õhtuti diivanil arvutiekraanilt värve, ja täna hommikul poes mõtlesime ümber. Kuigi alguses oli kindel plaan valida üks üsna külm roosa-hallikas toon, siis poest lahkusime hoopiski ühe sooja heleda virsikukarva värvipotiga. Ma ei teagi päris täpselt miks. Ükski sealse kataloogi roosa toon ei karjunud tol hetkel- Olen Just See Õige- sestap tunduski parem natuke suunda muuta. Seekordne värvitooni valik polnud üldsegi nii kindel kui eelmise toa sinine toon aga eks homme paistab. 

Olude sunnil katsetame sel korral ka ühte teist professionaalidele mõeldud värvibrändi ja eks siis homme selgub, kuhu me kolmanda toa jaoks tagasi läheme.  

Järgmine nädalavahetus ootab ees kontorituba, siis vist koridor ja tualett ja sealt edasi võiks vist naabrite uksele koputada.

Nii nagu eelmisegi toa korral on ilmselt järgmises postituses enne-pärast fotod. Kui ma just vahepeal ei jõua meie ilusast uuest söögilauast pajatada, mis eile lõpuks koju jõudis. 

Bisous

Magamistoa seinad. Enne ja pärast.

Hei! Head alanud nädalat! 

Ma ei tea kuidas sul aga meil siin hakkas nädal nii hallilt ja uduvihmaselt, et isegi mitte kuldkollase ploomimoosiga pannkoogid hommikusöögiks ei suutnud asja eriti palju helgemaks teha. Nüüd on hommikuti õues pime ja kõle ning soojast voodist välja saamine tundub medaliväärilise eneseületusena. Või vähemalt väärib see armastusega küpsetatud pannkooke. Kahju, et neid homseks ei jätkunud. 

Ma kuulsin, et Eestis sajab lund? Me siin veel niikaugel ei ole, ühel ilusama ilmaga päeval tahaks veel viimast korda sel aastal muru niita. Meie majatagune mets on kollase-punase kirjuks värvunud ja on täitsa tore vaatepilt. 

Töö oli täna täpselt sama, mis reedelgi. Ei midagi uut. Aga lõuna ajal tuli sõnum, et meie söögilaud on reede pärastlõunal valmis koju tulema. Juhheiiii!

Täna on blogis enne-pärast fotod meie magamistoast. Kuigi mulle endale väga meeldib selliseid võrdluseid vaadata, olen ma ise natuke saamatu nende kokkupanemisel. Ma nimelt ei armasta eriti poolikuid asju pildistada ja nii jääb tihtipeale see "enne" kategooria üsna napiks. Või suisa olematuks.

Seekord jäin ma nendest samuti peaaegu ilma, alles täitsa viimasel minutil tegin pooljuhuslikult telefoniga ühe halvakvaliteedilise klõpsu. Aga parem kui mitte midagi. Kaks tundi hiljem olid pooled seinad juba sinised. Ma katsun ennast järgmiste tubade juures parandada. 

Enne:

Selline oli meie magamistuba selle aasta 18. veebruaril. Aknast paistab nagu oleks oktoober aga tegelikult on täitsa veebruar. Meil lihtsalt juhtus olema seekord eriti napp talv. Kusjuures, eelmise aasta oktoobris polnud sel majal veel vundamentiga.  

Pärast sissekolimist elasime tükk aega umbes nii. Ei kardinaid, pilte seinal ega vaipu maas. Ma nimelt ei tahtnud dekoratsioonidega enne tegeleda, kui suuremad asjad nagu näiteks seinavärvid polnud paika saanud. Sama süsteem valitseb siin praegu igal pool ja ei ole teada, millal süsteem muutuda suvatseb.  

Selline oli magamistuba viimased kaks nädalat, mil mul ei tulnud kordagi meelde kaameraga üks pilt teha.  

Pärast nädalavahetuse värvitalguid on magamistuba aga hoopis selline: 

Sein, mille peale me kallist sinist värvi raiskama ei hakanud, jääb ehk-mitte-väga-kauges-tulevikus garderoobi tagaseinaks. Garderoob saab omale kõigi praeguste plaanide järgi vist valge sisu, nii et ei olnud mõtet asjata vaeva näha.  

Kas ma juba mainisin, kui väga meile meeldib? 😊

Bisous

Yummy colors

Eat good. Feel good. Happy Sunday!

Bisous

Projekt: Seinad värviseks. Värvime!

Hei! 

Peaaegu kaks nädalat saime oodata, enne kui lõpuks eile maalijad oma parandustöödega lõpetasid. Ega nad ühte kindlat põhjust osanudki välja tuua, miks need praod ülesse tekkisid. Natuke oli põhjuseks vist liigne värvikogus, mis uue masina oskamatust käsitlemisest tulenevalt meie seintele sattus. Natuke vist sellepärast, et aluskrundil ei lastud ikka piisavalt kaua kuivada, enne kui värv peale pandi. (Jah, jah, meil oli kiire selle sissekolimisega.) Ja lõpuks vist natuke ka seetõttu, et maja oli tol hetkel külm ja niiske ning on nüüd poole aastaga liikunud ja paisunud. Ühesõnaga, umbes täpselt nendel põhjustel nagu me ise arvasimegi, need praod tekkisid aga ei pidavat olema tõenäoline, et kunagi uusi veel kuskilt välja ilmub. Parandustööd tehti üsna kiirelt tubades ära aga järgmisel nädalal tullakse ikkagi veelkord tagasi, et elutoa seinad ka ära lõpetada. Õnneks saab kõik tööd teha ära ilma segadust korraldamata, nii et me ei peagi suuremat sorti kolimisaktsiooni ette võtma. Juhheiii!

Täna hommikul teipisime siis meie magamistoas kõik nurgad, servad ja liistud üle, võtsime värvipurgilt kaane ja tegime rulli värviseks. Ja asusime tööle. 

Mina sain endale alustuseks terava otsaga pintsli ja tegin enamasti kõiki täpsust ja kannatlikkust vajavaid töid. Näiteks maalisin lae ja seina ühenduskohti, mis oli mu meelest küll kogu ürituse kõige ebamugavam ja aeganõudvam töö. Kes iganes peab kunagi lage värvima- palju edu. C vehkis samal ajal kõrval rulliga ja kattis kõik suured pinnad. Siuh säuh. Tööjaotus kujuneb meil tegelikult alati hästi lihtsalt ja loogiliselt. Täpselt nii, et kumbki saab oma tugevamaid külgi ära kasutada ja just talle enim meeldivamat osa teha. (Kui see lae osa välja arvata, siis tegelikult mulle selle väikese pintsli tööd täitsa sümpatiseerisid.) Vahepeal vahetasime rolle aga ausalt öeldes väsis mu käsi üsna ruttu sellest suurest rullist ja C-l sattus natuke liiga palju värvi igale poole mujale (näiteks sokkidele) kui liistuvahedesse.

Hommikul täiesti algajatena alustanuna tõdesime õhtul, et seinavärvimises ei olegi absoluutselt midagi keerulist. Päris ausalt öeldes, meil on täiega hea meel, et me oma tuhanded endale otsustasime hoida. Vaja on head värvi, kvaliteetseid töövahendeid ja lõbusat kaaslast. Me jõudsime päevaga kõikidele seintele ühe kihi värvi kanda, vahepeal turul ja poes käia ja lõunauinakugi teha. Homme kanname peale teise kihi värvi ja ongi valmis. 

Kuigi osade fotode pealt vaatasin, et tundub kuidagi väga lillakas olemine siis tegelikkuses on värv ikka sinakas-hallikas, prantsuse keeles on tal nimeks bleu orage ehk siis eestikeeli näiteks tormisinine. Sõltuvalt seinast ja valgusest domineerib kord rohkem üks- kord teine, aga üldmulje on pigem rohkem sinine. 

Umbes esimesest rullitõmbest oli selge, et me panime oma värvivalikuga täiesti.... 

täppi. Ise ka ei suutnud seda õnne uskuda, muudkui värvisime ja ohkasime kordamööda- appi, kuidas mulle see toon ikka meeldib. Täpselt sellist me varasemalt ette kujutasimegi ja mul on eriti hea meel, et ma oma helesinisest unistusest selle kasuks loobusin. 

No ja kuna me siin praegu oma valikute ja tehtud tööga nii rahulolevad oleme, siis otsisime kohe üles värvikataloogi ja valime nüüd järgmist tooni...

to be continued....

Bisous

Rõivabränd VETTA ja capsule wardrobe

Vetta rõivabränd sattus minu maailma tänu Pinterestile. Avastasin selle alumise esimese pildi ühel ilusal päeval kõigi nende köögikappide, külalistetoa seinavärvide ja käterätikute hoiustamisviiside vahelt, oli teine sinna lootusetult ära eksinud ja torkas kohe eriti hästi silma. 

Vetta on USA rõivabränd, mille õmblusateljee asub New Yorgis ning mis loob vaid viiest rõivaesemest koosnevaid pisikollektsioone. Neid viite eset omavahel kombineerides on võimalik luua kolmkümmend erinevat rõivakomplekti. See tähendab terve kuu jagu muretut rõivastumist. Vetta kasutab rõivaste õmblemiseks kas teiste tootjate kangaste ülejääke või võimalikult loodussäästlikul viisil toodetavaid kangaid, peamiselt näiteks Tencel'it. Lisaks kangastele on ka kõik nende ülejäänud kasutatavad materjalid- näiteks nööbid ja elastikkummid kas ladude ülejäägid või pärinevad vähemalt USA tootjatelt. Loodussäästlikku ja jätkusuutlikku mõtteviisi rakendatakse ka kõikvõimalikel vajaminevatel pakkematerjalidel, mis on valmistatud 100% taaskasutatud materjalidest. 

Kõigepealt märkasin ma nende culotte pükse, mis tundusid lihtsalt päris lahedad. Imetlesin neid jupp aega ja siis köitiski minu tähelepanu nende idee viiest esemest kuu jagu komplekte kokku panna. On see päriselt ka võimalik? See idee tundus nii intrigeeriv. Kas ma saaksin seda ka enda garderoobis rakendada? Kas ma üldse tahaksin? 

Kuigi ma pean tunnistama, et nende pilte natuke põhjalikumalt vaadates, tundub mulle, et seal on natuke ka sohki tehtud. Kasutatud on küll viite eset aga ühte näiteks kahes erinevas värvitoonis, mis teeb ju siis kokku ikkagi kuus toodet. Või ei? Minu kapis ei ole ühtegi sama asja mitmes erinevas värvitoonis, kuigi ma tean, et leidub ka neid inimesi, kes ostavadki ühe kampsuni kolmes erinevas värvitoonis.

Pinterestist jõudsin Vetta koduleheni (link siin- VETTA- juhul kui tahad ka uudistada) ja sealt ei läinud enam kaua aega, kui hakkasin guugeldama mõistet capsule wardrobe. Lugesin blogisid ja õhtuti enne uinumist samal teemal kirjutatud raamatuid. Need ei olnud küll kuskilt otsast kirjanduslikud meistriteosed aga ehk avardasid ikkagi natukene maailmapilti. Idee capsule wardrobe'ist hakkas mind aga ühe rohkem huvitama.

Capsule wardrobe on minigarderoob, mis koosneb eranditult rõivaesemetest, mida sa ARMASTAD kanda. Lemmikkampsun, ideaalselt istuvad püksid, ilusaim kleit, kõige mugavamad kingad....

Nii nagu paljude teiste asjadega siin maailmas, on ka selle kokku panemiseks üllitatud väga palju kirjutisi. Nii häid kui väga halbu sealhulgas. Olen ise neid mõlemaid kohanud. Selle konseptsiooni loojaks peetakse Susie Faux'i, kes pidas seitsmekümnendatel Londonis ühte nooblit rõivabutiiki. Nii et aega kirjutada on olnud küll ja küll. 

Kuidas ühte capsule wardrobe'i kokku panna?

Esimese üpris loogilise tegurina sõltub su garderoobi suurus sellest, kus sa parasjagu elad. Täpsemalt siis sellest, kas 365 päeva aastas on soe olla või tuleb vahepeal läki-läki ka pähe tõmmata. Kui sul on akna taga neli aastaaega, siis peaks ka garderoobis olema neli pisikest capsule wardrobe'i, mis vastavalt hooajale siis kapis ringlevad. 

Rõivaesemete numbrist on palju olulisem idee, et kapis poleks esemeid, mis kunagi selga ei jõua. Tead ju küll. Kapp on riideid täis aga hommikuti seisad ahastavalt kapi ees, sest selga pole mitte kui midagi panna. Kohvi jahtub ära ja eriti murettekitaval juhul jääd bussist ka maha ja terve päev on kuidagi ebamugav olla, sest need püksid ei lähe ikka kuidagi selle esimese ettejuhtunud pluusiga kokku ja kingad on ka täiesti valet värvi. Või hoolimata sellest, et tood poest küll koju uue ilusa ja kõige trendikama topi, kannad nädala aja pärast ikka seda sama kolm aastat vana sviitrit, sest see istub ikka nii hästi ja mugavalt.

Minigarderoobi kokku panemisel on oluline vaadata, et sinna valitud esemed oleksid võimalikult mitmekülgselt kasutatavad ja et põhimõtteliselt pea kõik kõigega kokku sobiks. Mulle tundub, et seda on (vähemalt alguses) küll palju lihtsam öelda kui teha. Mõistagi ei vahetu ükski minigarderoob igal aastal, nii et teine oluline tegur on rõivaesemete kvaliteet ja vastupidavus. Ma mõtlen aina rohkem nii, et ma pole nii rikas, et odavaid rõivaid osta. See on aga täiesti omaette teema, millest võiks ka kunagi pikemalt kirjutada aga mitte seekord, sest muidu läheks see lugu siin kilomeetriseks. 

Ostu mõjutavate tegurite nimekirja võiks lisada ka loodussäästlikkuse, jätkusuutlikkuse, aruka tarbimise jms. Kangaste ja rõivaste päritolu- kes, mida, kus ja kuidas toodab. Sellise garderoobi kokkupanek eeldab kindlasti ostuharjumuste põhjalikku ülevaatamist ja tihtipeale ka nende muutmist.

Vetta kollektsioonis on viis eset. Ühel praegusel hetkel capsule wardrobe'i maailmas tuntud tegijal-Unfancy blogi  autoril Caroline Rectoril on põhimõte, et kolmeks kuuks on kasutusel korraga ei rohkem ega vähem kui 37 eset. Nende hulgas nii pluusid, püksid, kleidid, välisrõivad kui ka kingad. Kolme kuu möödudes lisab ta garderoobi uusi esemeid, vastavalt siis aastaaja muutusele. Mõnel teisel on garderoobis 12 eset igaks hooajaks. Mõni arvestab hulka aksessuaarid ja ehtedki. Leidub ainult must-valgeid-halle garderoobe ja mu erilised lemmikud on need, mis kirjeldavad kuidas näiteks 26 esemega saab luua 95 erinevat kombinatsiooni. Päriselt ka. Internet (ja eriti Pinterest) on täis loetlematul hulgal erinevaid versioone ja inspiratsiooni. Peab vaid huvi ja hea mitu (öö)tundi aega olema. 

Ma väga tahaks selle ideega katsetada. 

Päris kindlasti ei suuda ma ainult viie esemega kuu aega hakkama saada aga see polegi mu eesmärk. Mu eesmärgiks on hoopiski jätta kappi ainult need rõivad, mida ma tõesti kannan. Ja proovida seda kombineerimise asja. See tundub mu jaoks põneva väljakutsena.

Tahan oma garderoobis suurpuhastust teha enne, kui meie uued garderoobisüsteemid valmis saavad. Nendega läheb küll kindlasti mõned head kuud veel aega aga nii ongi praegu ideaalne hetk selline asi ette võtta. Uude kappi tahaks ainult armastatud asjad panna. 

 Hetkel on mu rõivad garaažis kastides- peamiselt talverõivad ja saapad, sest meil on päeviti 20 kraadi mõnusat sooja; töötoas stangel, kus ripuvad kõik mu kleidid ja seelikud; ning magamistoas kummutis, kus elavad igapäevaselt kasutatavad rõivad ja sokid-pesu jms. Üks paras tohuvabohu.

Mõtlesin, et proovin näiteks novembris ainult mingi teatud arvu esemetega hakkama saada. Mul on terve oktoober aega, et olemasolevate rõivaste hulgast mingi valik teha, millega siis uuel kuul seda kombineerimist proovida võiks. Ja siis need kokku pandud komplektid võiks ju üles ka pildistada, et äkki kedagi veel inspireerida katsetama. Mis sa arvad? 

Bisous

5 aastat Prantsusmaal

Hei!
Täpselt nii nagu pealkiri ütleb- mu kolimisest Prantsusmaale sai täna, 12. oktoobril täpselt viis aastat.

Mulle tundus, et sellise eriti kõlava nimega päeva puhul võiks pagariärist mõne iluduse koju tuua küll. Eriti kuna ma nagunii alles hiljuti kaotasin ühe kihlveo ja seetõttu ühe koogi C-le võlgu olin.
Nii me just lõpetasimegi maiustamise (sidruni- beseekoogi ja mille-feuille'ga) ning istume nüüd elutoas diivanil- loeme uudiseid, kirjutame blogi, kuulame youtube'ist hästi vanu lemmiklugusid.

  Ma olen ikka igal aastal seda natuke eriskummalist tähtpäeva meeles pidanud ja blogisse ka alati märkme teinud. Kui poleks blogiarhiivi, vaevalt mu kalamälukene nii kuupäevaliselt mäletaks, et just täna õhtul jõudsin ma oma kahe kohvriga meie eelmisesse koju.
Sel aastal olekski peaaegu meelest ära läinud aga teisipäeval rääkisime tööl sellest, kui kaua keegi on firmas töötanud ja kui minu kord oli meenutada, mida ma viis aastat tagasi tegin, siis tuligi välja-  näe, kolisin.

 2012. aastal Disneylandis ja ...

... 2017. aasta suvel Mulhous'i automuuseumis.

Change much? 

Bisous

Projekt: Seinad värviseks. Kui kõik ei lähe plaani järgi

Hei! 

Laupäeval lubasin, et postitan järje meie värviprojektist, aga ilmselt märkasid, et pole siia ilmunud ei fotot värvilisest seinast ega rõõmsast värvijast. 

Oma peas värvisin ma küll eile meie magamistoa vähemalt kolm korda üle aga tegelikkuses on meil ikka valgete seintega tühi ja hästi kajav tuba. 

Laupäeva hilisõhtul, kui sõbrad olime koju saatnud, hakkasime tühjaks tõstetud toas aknaääri teipima, pistikukaitseid ära võtma ja tegime muid ettevalmistusi. Et pühapäeva hommikul saaks teetassi kõrvale kohe värvirulli haarata. Me oleks peaaegu, et kohe laupäeva õhtul värvima hakanud, kui kellaaeg natuke liiga hiline ei oleks olnud ja lambivalgus natuke liiga hämar selleks tööks.

Muuhulgas ronisime redeliga üles lae alla ja avastasime, et me pool aastat tagasi värvitud seinad on lae juures täis pisikesi pragusid. Kõigis neljas seinas. Selliseid pragusid, mida me nägime esimest korda alles siis, kui redeliga üles ronisime, nina vastu seina panime ning sõrmedega üle värvi tõmbasime. Valge pealt ei paista need muidu absoluutselt välja. Ei lambivalguses ega päevavalguses, me kumbki polnud neid kunagi varem näinud. Mis me siis tegime. Istusime maha ja kurvastasime natuke aega.

Me ei tea päris täpselt, miks värv praguneb. Kas tehti kevadel kiirustades lohakat tööd ja jäeti alumine pind korralikult ette valmistamata. Sellisel juhul ei hakanud pihustiga peale kantud värv nendesse kohtadesse lihtsalt kinni ja hakkab seetõttu nüüd vaikselt lahti kooruma. Või oli värvimise hetkel maja külm ja on nüüd poole aastaga nii palju ülessoojenenud, et need sisemised kliimamuutused põhjustavad värvi pragunemist. Me ei tea. 

Seinu me värvima igatahes ei hakanud. Värvipott seisab nukralt nurgas ja värvirulli pole pakendistki välja võtnud. Kardame, et uus pealekantud värv hakkab samade kohtade pealt samuti pragunema, paljastades alumise valge värvi ja jäädes nii eriti silmatorkavalt nähtavaks defektiks. Pealegi, kui me nüüd oma värvi kasutame, vastutame (loe: maksame) igasuguste jamade eest ise. Maalrite juba tehtud töö eest ja alles tegemist ootavate paranduste eest maksab aga ehitaja kindlustus. Tundus targem pühapäeval totaalselt laiselda- vaatasime vihmasadu, kokkasime, lugesime raamatuid ja tegime uinakuid. Kirju koera koogi segasin ka kokku. Muud ei midagi.

C helistas täna hommikul värvijatele, kes aga kõnele ei vastanud. Me kahtlustame, et nad nagu siinsed pangadki, ei tööta lihtsalt esmaspäeviti. C saatis fotod defektidest ehitajale, kes vastas, et käsib maalritel meiega ühendust võtta, et kohtumiseks aeg leida. Kuuldavasti pidi neil koguaeg väga palju tööd olema aga kolme kuud me oodata ei kavatse. Loodetavasti võtavad nad hiljemalt homme ise ühendust. Vastasel juhul oskab C väga hästi protesteerida.

Meie juba peaaegu päris loogiliselt ja mugavalt ärapaigutatud elamise vallutas nüüd ühe õhtuga pisikene kaos ja mul on tunne, et see asi võib veel palju toredamaks minna. Kogu see segadus oleks olnud täiesti okei, kui projekt: Seinad värviseks oleks läinud plaani kohaselt. Me oleksime täna näiteks mööblit juba uude värvilisse tuppa kolinud. Nüüd, kui ähvardab oht, et kaos võib näiteks kolmeks kuuks siia paikseks jääda, ei ole asi üldsegi nii vahva.

Leidsime samasugused praod ka elutoa ja tualeti seintelt. Ülejäänud kahes toas on suure tõenäosusega samuti, nendesse lihtsalt ei mahu praegu miskitpidi mitte ükski redel. Mõtleme täna kerge ärevusega, et kui nad tulevadki nüüd siia parandusi tegema ja see hõlmab muuhulgas ka seinte lihvimist... Kirsiks tordil saabub järgmisel nädalal meie 1 m x 2.10 m söögilaud. Hea ajastus. Mida rohkem mööblit, seda toredam.

Projekt: Seinad värviseks saab kindlasti veel mitu järge.

Järgmise korrani!

Bisous

Uus projekt. Seinad värviseks!

Nii kui üks asi lõpeb, on meil uus tagataskus ootamas. 

Ma olin küll juba tükk aega tubade seinte värvimisest rääkinud aga see projekt jõudis kuidagi eriti kiiresti tegudeni. Eelmisel pühapäeval saime valmis teise aiapiirde külje. Esmaspäeval otsustasime, et järgmisena võtame käsile mingi tubase tegevuse, sest ilmataat ei taha millegipärast enam väga rõõmu valmistada. Seinte värvimine võitis selle võistluse ilma ühegi protestiaktsioonita. Minu suureks üllatuseks. Reedel pärast tööd käisin värvisalongis hinnapakkumist küsimas ja õhtul valisime värvitooni välja. Täna hommikul lasime värvi kokku segada ja praeguseks on sõprade abiga tuba tühjaks tõstetud ja põrandakaitsegi paika pandud. Ma juba tean, et homme hommikul teeb C umbes kella seitsme ajal silma lahti- millal me juba värvima hakkame.... hakkame juba värvima... tõuse juba üles.... 

Meil on kolm tuba ja esimeseks katsejäneseks sai loosi tahtel meie magamistuba. Me kumbki pole varem omapäi tervet tuba värvinud. Ehk siis, kes teab, mis sellest välja tuleb aga proovima peab. Ega me teiste vigadest ei õpi, ikka enda kogemustest.

Kolm tuba saavad igaüks erineva värvi ja tegelikult oli mul üldjoones juba ammu teada, milline värv kuhugi tuppa läheb. Nüüd oli vaja vaid see ainuõige toon üles leida. 

Ma olin täiesti veendunud, et see saab üks paras peavalu olema. Ma arvasin, et meile kummalegi meeldib raudselt erinev toon ja kompromissi tegemisest ei ole kumbki huvitatud. Kui siiani on meie kõik valikud ja otsused ikka väga kergelt ja ühiselt tulnud, siis värvitooni üle võiks ju ikka väikest lahingut pidada. Ma arvasin, et sellist tooni nagu ma oma peas ette kujutan, ma nende 4978 värvitooni hulgast loomulikult ei leia. Ja tõtt öelda arvasin ma, et äkki on see ka natuke liiga kulukas ettevõtmine praegu. Sel kuul tuleb meil tasuda suure söögilaua eest ja kõik ülejäänud kulutused kas mahuvad selle kõrvale või ei mahu. 

Mis sa arvad, kuidas tegelikkus välja nägi?

Nagu öeldud, esmaspäeval sai otsustatud, et hakkame värvime. Vahepeal tegime pikki tööpäevi ja õhtuti vaatasime pea padja peal erinevate värvitootjate kollektsioone, võrdlesime hindu ja lugesime kvaliteedi arvustusi. Otsisime nõuandeid ja soovitusi. Kas 10 ja 50 eurose liitrihinnaga värvipotil on märkimisväärne kvaliteedi vahe? Millist värvi on kerge puhastada? Millist on hea lihtne rullida? Millisel värvitootjal on kõige kauakestvam ja kasutussõbralikum toode? Mida sõbrad soovitavad? 

Uurisime netist ja küsisime sõpradelt. Eile õhtul hakkasime värvitooni valima. 

Oli juba ammu teada, et magamistuppa tulevad sinised seinad. Oma peas teadsin ma vist juba ammu enne kolimist ka seda, milline toon meie magamistoas olema hakkab. C peas ei olnud kuni reede õhtuni päris kindlasti mitte ühtegi värvitooni. Värvipoest kaasa haaratud värvinäidistelt jäi mulle üpris kohe silma üks toon. SEE toon. Olgugi, et ta polnud päris see, mida ma oma peas ette kujutasin, ta meeldis mulle esimesest silmapilgust. Nüüd oli vaja kuulda C arvamust. 

C eelistas värvikaartidele interneti kollektsioone uurida ja leidis sealt ühe tooni, mis eriliselt sümpaatne tundus. 

Kui minu toon oli heledam, puhta sinise baasil, siis C väljavalitu oli hoopiski tumedam ja pigem hallika varjundiga. Esimesel hetkel ma juba rõõmustasin, et näed, saangi oma lahingut pidama hakata. Ma olin ju pea pool aastat oma peas magamistoa seinu värvinud ja justnimelt minu siniseks. 

Magama läksime ilma midagi otsustamata, sest uni võttis liiga kiiresti võimust.

Täna hommikul käisime värvipoes ja võtsime seal uuesti värvikaardid ette. Leidsime mõlemad eile õhtul välja valitud toonid ja poe ees päikese käes ning varjus kaarte keerutades ja asja arutades oli ühel hetkel mõlemale täiesti selge, et valituks ei osutu kumbki eelnev. C tooni kõrval oli nõks heledam variant, mille minu kõhutunne ja C kaine mõistus kümne minutiga heaks kiitsid.  

Lasime värvi kokku segada, valisime välja kõik vajalikud töövahendid ja sõitsime koju. 

Poodi jätsime viie liitrise värvipoti ja kõikide vajaminevate töövahendite eest 145 eurot.

Kui mul homme käed väga värvised ei ole, siis näed, millise tooni valisime ning kas ja kuidas meie projekt edeneb. 

 Bisous

Ilutooted prantsuse apteegist

Ma olen täiesti veendunud, et samamoodi tõdeb täna nii mõnigi teine- küll on hea, et järjekordne töönädal otsa sai. On sul sama tunne? Meil on C-ga mõlemal praegu hästi palju tööd, nii et päevad venivad jube pikaks ja nädala sees on peale töötundide raske suuri asju ette võtta. Sel nädalal ei jõudnud ma isegi mitte blogisse enne, kui alles nüüd, reede õhtul.
Meil on nädalavahetuseks verivärsked ägedad plaanid aga enne kui ma neist sulle pajatada saan, veedame me homme mõnusat kvaliteetaega sõpradega, kes üle pika aja külla tulevad, et meie vahepealseid tegemisi uudistada. Eilse õhtusöögi ajal loetlesime C-ga üksteise võidu töid, mis suve jooksul tehtud said ja mida sõbrad veel näinud pole. Ütleme nii, et magustoidu ajaks saime aiatööde nimekirjaga ühele poole ja maja sisetööd ootasid alles loetlemist.

Tänase looga viin ma sind korraks hoopiski meie vannituppa, täpsemalt mu kosmeetikariiuli ette. Tere tulemast, eks. Sest iluteema on miski, mida siin blogis näeb sama harva kui kuuvarjutust.

Hoian silma peal ühe Ameerika läänerannikul elava neiu tegemistel, kelle blogist vaatas mulle ükspäev vastu klassikaline ilutoodete postitus. Tavaliselt ei jätku mul piisavalt huvi taoliste kirjutiste lõpuni lugemiseks aga nagu võid juba arvata, siis seekord oli lugu hoopis vastupidine. Lugesin kohe suure huviga, äkki isegi kaks korda. Mitte, et oleks kuidagi erakordne kirjutis olnud aga jutt käis prantsuse ilutoodetest, mis siinmail kõige populaarsemad pidavat olema.

Paar aastat tagasi lisandus minu blogide reading-list'i ühe prantsuse neiu veebipäevik, mis, kui ma nüüd väga ei eksi, siis vist eelmisel aastal siin ka "kõige populaarsema blogi" tiitlit kandis. Lugejanumbrid on siin suures riigis/keeles väga mitmekohalised, nii et tundus muljetavaldav saavutus. Hakkasin teda lugema eelkõige selleks, et oma keeleoskust arendada. Mulle tundus, et südamelähedaste teemadega areneb see ehk kiiremini ja lihtsamini aga võta näpust. Moejuttudest hoopiski arendavamad on olnud katuseehitusvideod ja kaminakataloogid.

Selle prantslanna blogi ühe väga inspireeriva ja populaarse kirjutise peale leidsin ma mitu aastat tagasi apteegist kaks ilutoodet, mis mind täielikult ära võlusid. Ameeriklanna hiljutises nimekirjas nägin aga lausa nelja toodet, mida ma olen juba jupp aega omale peale määrinud.
Mõlemas blogis oli juttu prantslannade lemmikuimatest ilutoodetest, nö kultustoodetest, mis siin igas apteegis müügil on, ja mida kohalikud juba aastakümneid või isegi aastasadu armastanud on. Sellistelt tunnustatud apteegikosmeetika brändidelt nagu näiteks Bioderma, Vichy, Avène, La Roche-Posay, Caudalie, Nuxe, Klorane... Mõned neist Eestiski kindlasti teada-tuntud nimed.

 Prantslanna pidavat olema väga lojaalne sellele ainuõigele töötavale kvaliteetsele tootele. Mina olen oma leidudega siiani samuti väga rahul, nii et näitan sullegi mõnda prantslannade lemmiktoodet. 

Bioderma mitsellaarvesi. Oh, kuidas ma seda eestikeelset värdsõna ei armasta- mitsellaarvesi. See kõlab lihtsalt nii halvasti. Aga. Tegemist on siin tõesti väga populaarse puhastusveega, mis teeb oma tööd hästi tõhusalt.
Mitsellaarvesi peaks sobima hästi tundlikule või kuivale nahale. Ta ei ole mõeldud kauapüsiva või veekindla meigi eemaldamiseks, sest ta ei ole nii tugev kui tavaline näopuhastaja aga kergema meigi eemaldamisega saab hästi hakkama. Nii ütleb tavaliselt silt ükskõik millise mitsellaarvee pudelil.
Mina teda ainukese meigieemaldajana pole kunagi kasutanud, sest ma võtan tavaliselt oma meigi enne avokaadoseebi ja puhta veega maha. Aga pärast seda protseduuri on küll väga mõnus Biodermaga näonahast üle käia. Või vahel hommikul esimese värskendusena kasutada. Jätab nahale hea puhta tunde, lõhnab meeldivalt ja tagasihoidlikult, ei ärrita ega kipita. Vähemalt mitte minu nahka, sinu oma kohta ma ei tea.

Embryalisse niisutav näokreem/mask. Absoluutselt kõik soovitavad seda kasutada meigi aluskreemina. Niisutab, kaitseb ja kõige parema omadusena ühtlustab näonaha toonierinevusi. Selle viimase omaduse kohta pean ütlema, et mu meelest täitsa toimib. Pühapäeviti armastan ma võimalusel meigivaba päeva harrastada ja sel juhul meeldib mulle hommikul natuke seda kreemi näole kanda, mispeale saan ma terve päeva hoopis klaarimat ja ilusamat jumet nautida. Mingit superstaari sära, mida mõned kaasa lubavad, ma täheldanud ei ole, aga ju siis pole superstaari materjal. Kreemil on kerge lõhn aga õnneks mitte väga tugev ega häiriv. Koostiselt on ta pigem kergem ja üsna kiirelt nahka imenduv.

Klorane kuivšampoon piima ja kaeraga. See oli üks nendest ilutoodetest, mis mind täielikult ära võlus. Võib-olla seetõttu, et ma olin väga tükk aega väga väga skeptiline selle toote konseptsiooni osas. Peapesuks on ju vett ja šampooni ja palsamit ja mõnikord veel maski ka vaja. See pole muud moodi lihtsalt võimalik. Aga esimene katsetus Klorane'ga töötas nii hästi, et mul tuli kõik oma eelarvamused kolinal aknast välja visata.

Ma kasutan kuivšampooni tavaliselt nädala sees, kui ma õhtuti ei jõua/viitsi/taha pead pesta. Ma üritan nii vähe kui võimalik fööni kasutada aga märja peaga magama minek on halb nii a) padjale b) juustele kui ka c) voodikaaslasele. Selle asemel pihustan ma kuivšampooni kuivadele juuksejuurtele, jätan hambapesu ajaks pähe mõjuma ning pärast kammin valge pulbri välja. See võtab natuke rohkem aega kui tavaline harjaga läbi juuste tõmbamine aga toode tuleb korraliku kammimise tulemusel täielikult juustest välja ning juuksed saavad täiesti imeväel puhtaks. Tavaliselt kestab minu juustel selline puhtus päeva-kaks, mispeale on ikka vaja peapesu ette võtta. Ma ei tea, kuidas ta täpselt toimib või millest ta täpselt koosneb aga mul ei lähe kunagi meelest see esimese kasutuskorra üllatus. pure magic

Nuxe õli. Näole, kehale ja juustele mõeldud õli, mille pisikesest pudelist (50ml) jätkub väga pikaks ajaks. Minu puhul vähemalt. Ma ei ole suur õli ega kreemide kasutaja. Suvel meeldib mulle paljajalu käia ja siis kasutan ma seda näiteks kandadel. Teeb naha hästi mõnusalt pehmeks. Vahel kasutan juuste otstel. Peaks parandama otsi ja andma sära. See viimane on mu meelest taaskord pigem vaataja silmades. Nuxe on siin väga armastatud bränd ja see kuldne õlipudel on vist küll igas vannitoas. Õlil on muide lõhn, mis on täpselt nagu pudel- kuldne, täidlane, luksuslik, võib-olla natuke vanamoeline, täiskasvanulik. Ta jääb nahal küll tunda aga õnneks mitte liii-iiiiiiga tugevalt. Kui eelistad värskeid ja kergeid aroome, siis seda ei soovita.

Avène on samuti üks väga armastatud ja hinnatud prantsuse kosmeetikabränd, millel on päris mitu kultustoodet. Näiteks nende allikaveel põhinev värskendav näovee spray. Nad kasutavad kõikides oma toodetes kuumaveeallikate vett, millel on palju väärt omadusi ja nagu ka kõik eelnevad brändid on nendegi tooted loomulikult made in france.
Meie riiulis on Avène kätekreem, mida me mõlemad kasutame talvel, kui külm ja pidevad temperatuurierinevused nahale liiga teevad. Kreem on paksema konsistentsiga aga imendub kiirelt naha sisse. Lõhn mulle väga ei sümpatiseeri aga käed teeb pehmeks.

Bisous

Seeneportreed

Kuldsele sügishooajale nii iseloomulikult on meil täna õhtusöögiks puravikuomlett, kõrval saatjaks värske salat. Ja magustoiduks mitte nii väga iseloomulik kausitäis peenralt nopitud värskeid maasikaid suhkru ja valge vahukooremütsiga. 

Puravikud korjasime ise maja taga asuvast metsast. See on meil juba mitmes nädalavahetus, kus me tavaliselt pühapäeva pärastlõunal kaamera ja korvi kaasa haarame ja metsa jalutama läheme. Lihtsalt niisama. Me ei tea siin ühtegi kindlat seenekohta, nii et need, mis teele ja korvi satuvad, on pigem olnud toredaks lisaväärtuseks mõnusale jalutuskäigule. 

Täna leidsime tegelikult vist ühe päris seenekoha ka. Ilmselt seepärast, et täna oli meil konkreetne plaan seeni korjata. Ma ei jõudnud veel ust lukkugi keerata ega aiast välja astuda, kui C mulle juba metsast hõikas, et ta leidis s e e n e. Kui ma kohale jõudsin, nägime sealsamas veel mitmeid, mis olid küll kahjuks juba liiga vanad söömiseks aga ehk saab just sinna puu alla õigel ajal sattudes korraliku korvitäie. Meil siin kasvab igasuguseid põnevaid isendeid aga me ei julge muud midagi korjata peale puravike- sest neid tunneb C hästi ja kukeseeni- sest neid tunnen mina. Aga neid viimaseid mu ülisuureks kurvastuseks meie metsas kahjuks ei kasva. Kukeseenekaste värskete kartulitega on peaaegu sama hea kui ema tehtud kartulisalat. Peamiselt kasvab meil siin punaseid kärbseseeni, kes vähemalt kaamerale hästi poseerida mõistavad. 

Oled juba sel sügisel metsas seenel käinud? 

  

Mõnusat oktoobrikuu algust!

Bisous